Autor: Ken Rohelaan • 9. juuli 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Patsient Reet Brutus ei ole aga sugugi toibunud eelmise suve vigastusest ning sellele järgnenud moraalsest šokist. Ta ei ole suutnud leppida paratamatusega, et nüüd saab ta tööl käia vaid osalise koormusega, ega sellega, et ükski hüvitis seda tegelikult ei korva. Reet Brutuse vasak käsivars ei liigu enam endise siruulatusega. Tal on töökoht, kus nõutakse füüsilist vastupidavust, tähelepanelikkust ja reageerimiskiirust. «Loodetavasti aeg aitab ja see käsi veel paraneb,» sõnab ta.

Tartu Kiirabi juhatuse liige Aire Veber ütleb, et kiirabiarsti ülesanne on teha esimene ülevaatus ja aidata. Patsiendi enda otsustada jääb, kas ta jääb abi andmisega rahule ja terveneb kodus või läheb traumapunkti või otsib abi kõrgema etapi haiglast. «Meie kiirabiarsti seletuskirjast selgub, et patsiendile öeldi: kui valu püsib või valu läheb hullemaks, lähete traumapunkti,» vahendab Aire Veber patsient Reet Brutust tol korral aidanud kiirabiarst Nadežda Smirnovat. «Smirnova seletuskirjas seisab ka, et patsient jäi teenusega rahule.» Reet Brutus ütleb, traumapunkti minemise soovitusest ei olnud juttugi, ning ta on kaugel sellest, nagu oleks ta abi andmisega rahule jäänud.