Kuu aega tagasi Tartu ortodontiakeskuses residentuuri alustanud 25-aastane sillamäelanna võtab mu Kuperjanovi tänava kliiniku kabinetis vastu laitmatu pärlvalge naeratusega nagu piiga mõnest hambapastareklaamist. Trendikad prillid – mille ta küll kohe eest ära võtab – lisavad usaldusväärsust ja heleroheline vormirõivas mõjub beežiks võõbatud seinte taustal eriti rahustavalt, mida hambaarstitoolil lamaja peabki tundma. Sellist Annat, kes askeldab osavalt puuride ja muu säärasega, polnud ma varem kohanud.
Teine Anna – keda mina teadsin! – püstitas augusti alguses Rakvere staadionil Eesti naiste kõrgushüpperekordi 1.95, mis on juba maailma tippklassi lähedane tulemus ehk päris kõva sõna.