Meditsiini kui inimese haigusest vabastajat ja tervise taastajat mõistetakse mitut moodi. Tavainimesele algab meditsiin sealt, kus lõpeb harjumuspärane halb tuju ja asemele tuleb sedavõrd ebameeldiv enesetunne, et see riivab hirmutavalt või ängistavalt kogu tema olemust. Professionaalile on meditsiin suur ja keerukas süsteem, milles ta peab üha ratsionaalsemalt täitma ühiskonna poolt talle omistatud rolli. Selle süsteemi kujundamine ja toimimine on üha vähem mõjukate arstide juhtida – järjest rohkem paistab meditsiinist välja teda loova ühiskonna demokraatia tase, arusaamad ja praktikad.
Polevähimatki kahtlust, et lisaks meditsiini enda moraalsele põhiloomusele on viimastel aastakümnetel meditsiinieetikat tugevasti mõjutanud teadusliku meditsiini uued võimalused ja väljakutsed. Eetika mõttes on iseäranis probleemide- ja küsimusterohkeks muutunud need meditsiinivaldkonnad, mis on suutelised sügavalt mõjutama nii inimelu algust kui ka lõppu. Just nendes valdkondades ilmnevad ka kõige selgemini moodsa meditsiini võimalused inimeksistentsi traditsiooniliste piiride avardamiseks ehk teisisõnu nii väga varase kui ka lahkuva inimelu hoidmiseks olukordades, kus see meditsiinilise toeta oleks täiesti võimatu.