Tean kogemusest, et kui Eestis
diagnoositakse inimesel viimases staadiumis vähkkasvaja, siis saadetakse ta
haiglaste eest ära, koju surema. Ühest küljest ju hea, sest surra olevat kodus
parem, ent see, kuidas haige või omaksed elu raskeima etapiga hakkama saavad,
pole enam kellegi asi.

Minu abikaasa isa John põeb viimases staadiumis leukeemiat. Detsembri alguses andsid briti arstid talle elulootust nädala kuni kuu. Johni viimaseks sooviks oli surra oma California kodus. Nii tõime raskes seisundis äia enne jõule Londonist Californiasse ning asusime abikaasaga kahekesi tema eest hoolitsema, kirjutab kolumnist Katrin Lust, vahendab naistekas.delfi.ee.

Viimased kümme päeva on olnud minu jaoks elu raskeimad. Näha inimest aegluubis hääbumas — see on kirjeldamatu. Pikast, tugeva kehaehitusega mehest on järele jäänud 42 kilogrammi jõuetust. Raskust lisab see, et mees ise saab sellest aru.

* * *

Eelmisel nädalal tuli meile külla siinne perekonnatuttav. Nähes meie auku vajunud silmaaluseid, küsis ta: “Kas te abi olete endale kutsunud?”
“Mis abi?” küsisin mina arusaamatuna. Eesti tausta arvestades olin ma arvanud, et lähedaste s.t. abikaasa ja minu tööks on äia mähkmeid vahetada. Kuni mehe elupäevade lõpuni.

Perekonnatuttav haaras telefonitoru ja tegi paar kõnet. Sain teada, et surijatele on USA riigi poolt määratud tasuta teenus nimega Hospice. See on haiglapersonal, kes aitab surija eest kodus hoolitseda.

Kaks päeva hiljem toodi meie majja vibreeriv haiglavoodi, milles lamades ei saa surija lamatisi. Suur hapnikuballoon ja veeni kaudu süstitav toit/vitamiinid. See kõik on siin surijale tasuta s.t. riigi poolt kinni makstud. Hospice personal koosneb mitmest inimesest. Valveõde käib kodus vastavalt lähedaste soovile. Meie peres hommikul kella kaheksast õhtul viieni. Nõnda on meil võimalik päevasel ajal hinge tõmmata. Sanitar vannitab haiget kaks korda nädalas ja vahetab igapäevaselt mähkmeid.

Lisaks sellele hoolitseb Hospice mitte ainult surija eest, vaid aitab raskes olukorras ka lähedasi. Kaks korda nädalas külastab perekonda psühholoog.

Iga nende liigutus on läbimõeldud ja on kantud pikast kogemusest. Nii selgitati meile näiteks, et surijal on parem lamada akna all kui pimedas magamistoas. Ja et ööseks põlema jäetud valgusti hoiab hirmutunde eemal. Detailid, millest meil ei olnud õrna aimugi.

Lisaks Hospice teenusele on võimalik USA-s palgata koju appi veel eraldi valveõde. Paljud kasutavad seda teenust just öösiti, mil inimesel on pidevad valud. Valveõde saab sellise töö eest tunnipalka, kuid see on 25 dollarit tunnis. Huvitav, mis on õdede tunnipalk Eestis? Ja kas neid on võimalik n-ö puhtalt haiglaväliselt palgata.

* * *

Viimastel päevadel olen ma mõelnud just Eesti haigetele ja surijatele, kes tõstetakse haiglast välja ja saadetakse koju surema. Kas keegi üldse kujutab ette, mida selline diagnoos inimesele ja tema lähedastele tähendab. Kui jube on jääda selle sõnumiga omapäi.

Just surma ja haigustega seotud mõtted painavad mind aga viimasel ajal. Et millises riigis tahaksin mina vanaks saada. Milline riik hoolitseb minu eest siis, kui ma seda ise enam ei jaksa. Soovin väga, et see riik oleks Eesti, sest mu juured on Eestis mullas. Kuid Eesti riigil puudub täna raskelt haigete ja surijate vastu süda.