Paljud töötud pöörduvad antidepressantide
saamiseks perearsti poole, kel on ka õigus neid ravimeid välja kirjutada, kuid
parem oleks, kui seda teeks psühhiaater, arvab psühholoog Viktoria Saat.

«Töökaotus võib olla raske ja on normaalne, et inimene selle tõttu on emotsionaalselt ebastabiilne - mõnikord nutab, vahel on vihane, jõuetu, tunneb hirmu ja ärevust. See pole hea, see pole lihtne, kuid see on loomulik,» rääkis Saat. «See seisund ei tekkinud ju tühja koha pealt, sellel on oma põhjus, mis on päris reaalne ja see reaktsioon on normaalne neis tingimustes.»

Psühholoogi sõnul kannatab töötuks jäänud inimene tihti ka unetuse all ning tal võib kaduda söögiisu. Sageli läheb ta siis perearsti juurde ja küsib antidepressante.

«Negatiivsed tunded on osa loomulikust paranemisprotsessist. Ei tohi karta negatiivseid tundeid. Teatud piirini on need täiesti normaalsed,» kinnitas Saat. «Kui kiirustada antidepresantide võtmisega, siis see võib pärssida loomuliku paranemisprotsessi.» Psüholoogi sõnul paranemisprotsessi eriti kiirendada ei saa ning seda teha pole ka õige.

«Töötuks olemise aeg on raske periood, mille peab lihtsalt üle elama, sellest tuleb läbi minna,» ütles Saat. Kui inimene tunneb, et ta üksi ega ka lähedaste abiga siiski ei suuda toime tulla, siis tasub pöörduda psühholoogi poole. «Siis koos psühholoogiga saab otsustada, kas tasub abi saamiseks pöörduda ka psühhiaatri poole antidepresantide väljakirjutamiseks või mitte,» selgitas Saat.

Tema sõnul tuleks meeles hoida, et negatiivsed emotsioonid on mööduvad. «Tavaliselt 3. kuu [pärast töötuse kaotamist] on väga raske,» märkis Saat.

«Üks mu klient oli maratonijooksja ja ta ütles, et töötus on tema jaoks täpselt nagu maraton - ma tean, et 17. kilomeeter on kõige raskem aeg jooksus ja ma ei tohi seisma jääda, sest tean, et paari kilomeetri pärast läheb kergemaks,» rääkis psühholoog. «Ja ta ütles, et praegu tunnen, et olen 17 kilomeetri peal ning lihtsalt pean edasi liikuma.»