Helilooja Ludwig van Beethoven (1770-1827)
hakkas kuulmist kaotama umbes kolmekümneaastaselt. On teada, et helilooja
kannatas tugeva kõrvakohina käes, kirjutab Novaator.

1801. aastal kaebas Beethoven kirjas sõpradele, et tema kuulmine on viimase kolme aasta jooksul halvenenud ning ta ei kuule enam kõrgeid helisid: "Teatris pean istuma orkestri lähedal. Kaugemal olles ei kuule ma pillihelide ega lauljate hääle kõrgeid noote."

1812. aastaks olid helilooja kuulmine muutunud nii nõrgaks, et inimesed pidid temaga rääkides häält tõstma. Seejärel hakkas Beethoven kasutama kuuldetorusid ning tellis endale erilise klaveri, mille helid olid võimendatud.

Kuus aastat hiljem kasutas Beethoven inimestega suhtlemiseks märkmikku. Viimastel eluaastatel oli helilooja tõenäoliselt täiesti kurt.

Miks Beethoven kuulmise kaotas, on siiani ebaselge. Helilooja surnukeha lahanud anatoom Rokitansky kirjelduste kohaselt olid kuulmisnärvid ja kuulmetõri tugevalt moondunud.

Hilisemad arstid pakkusid kurtuse tekkimise põhjusteks süüfilise tõttu tekkinud kahjustusi või sapiteedest alanud põletikku.

Üsna noore mehena kurdistumine võis jätta jälje muusiku elutööle. Helilooja loomingus on selgesti eristuvad kolm perioodi, mille puhul on püütud seoseid leida ka tema kuulmiskao ulatusega.

Teadlased on varemgi uurinud Beethoveni loomingut ning mõõtnud tema üheksa sümfoonia puhul teatud kõrgete helide esinemissagedust.

Tulemusena selgus, et mingeid olulisi muutusi kõrgete nootide kasutamises ei olnud ning ilmselt ei kirjutanud Beethoven muusikat sel moel, et katsetas kirjutatut kohe klaveril esitada.

Leidenis asuva Hollandi metaboloomikakeskuse teadlased analüüsisid Beethoveni keelpillikvartette.

Edoardo Saccenti, Age Smilde ja Wim Saris jagasid helilooja kvartetid nelja rühma, vastavalt sellele, millises eas Beethoven need kirjutas. Seejärel analüüsisid nad teoste nootide sagedusi.

Selgus, et kui mehe kuulmine hakkas halvenema, ei kasutanud ta enam kõrgeid noote. Selle kompenseerimiseks kasutas Beethoven rohkem madalaid sagedusi, mida ta muusika esitamise ajal paremini tajus.

Oma kõige hilisemates keelepillikvartettide kirjutamise ajal ei kuulnud helilooja tõenäoliselt enam üldse. Tol ajal kirjutatud muusikapalades taastus algne helikeel.

"Elu lõpus ei kuulnud Beethoven välismaailmast enam ühtegi heli. Ta polnud võimeline enda kirjutatud muusikat kuulma. Seetõttu komponeeris ta vaid oma fantaasiat ning kogemusi kasutades," selgitas Saccenti.

Uurijad möönsid, et tulemused põhinevad vaid Beethoveni keelpillimuusika analüüsimisel. Lõplike järelduste tegemiseks peaks uurima tema kogu heliloomingut.

Uurimus ilmus ajakirjas British Medical Journal jõulunumbris.

Videos on näide teosest, mille loomise ajal oli Beethoven kuulmisest täiesti ilma jäänud.