Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Pooled maavallad ilma apteegita
Samal ajal kui hulgimüügifirmad rebivad
õiguse eest avada linna magusates kaubanduskeskustes järjekordne apteek,
jooksevad maavallad rohukauplustest tühjaks, kirjutas Maaleht.
“Kui ma alustasin, oli Tudulinnas oma apteek, oli ka Kuremäel, Lohusuus, Alajõel. Praegu oleme ainult meie,” tõdeb Jaak Tetting, kes tegeleb Iisaku apteegi majandusküsimustega.
Tulenevalt ravimiseaduse § 421 lg 1, lg 4 ja lg 5 teatab ravimiamet kahe üldapteegi või üldapteegi struktuuriüksuse tegutsemiskoha loomise võimalusest Tallinna linnas.
Eesti apteekide finantsseisundi analüüs,
mis on kordusanalüüs 2006. aastast, näitas, et ehkki käive on pidevalt kasvanud,
on kasumimarginaal langustrendis ja ka keskmine palk on aastaid alla jäänud
riigi keskmisele.
Maa-apteekidest üks vanimaid, juba 122
aastat Kullamaa elanikke varustanud apteek avas oma uksed viimast korda läinud
aasta 15. detsembril. See oli ilmekas näide väikeapteegi olelusvõitluse
tulemusest maakohas: soetada oli vaja makseterminal ja laoarvestusprogramm ning
remontida maja. Neid miljoneid tilluke käive katta ei suutnud. Ligi 40 aastat
proviisori ametit pidanud Heidi Alekand oli nukker ja optimistlik korraga – tema
seda mängu, kus Hippokratese vanne on äriga asendunud, enam kaasa ei mängi ning
pühendub nüüd täielikult pensionäriks olemisele. Viimasel päeval leidsid tee
vanasse apteeki nii hädalised kui ka kallid tuttavad lilledega. Häid sõnu jagus
proviisorile aga kõigil.