Maa-apteeke ähvardab surmaoht
Piirangute kaotamine apteekide asutamiselt
ja käsimüügiravimite lubamine poodidesse võib tähendada maa-apteekide lõppu,
kirjutas Maaleht.
Oht, millest apteekrid kõnelevad, lähtub mitmest tõsiasjast. Esiteks kuulub suurtele apteegikettidele 75% Eesti ravimiturust. Selle näitaja poolest oleme Euroopas auhinnalisel kolmandal kohal.
Meist rohkem on kettides vaid Islandi (83%) ja Norra (77%) ravimiturud, järgnevad aga Läti (70%) ja Leedu (65%). Enamikus Euroopa maades on apteegiturg hulga killustunum.
Eesti eripäraks on ka asjaolu, et suured apteegiketid kuuluvad ravimite hulgimüüjatele. Kaks peamist apteegigruppide omanikku – Tamro ja Magnum Medical – on ühtlasi ka ravimite maaletoojad.
Paljudes teistes riikides kehtib aga põhimõte, et apteeki võib omada vaid selles töötav proviisor ise. Nii on lood Soomes, Saksamaal ja mitmes teiseski riigis. Ka Eestile ei ole selline piirang päris tundmatu: meie perearstikeskusi võivad samuti omada vaid neis töötavad perearstid ise.
Juri ja Vassili ei vastuta
Apteekrite liidu peaproviisor
Kaidi Sarv selgitab, et omandipiirang on mõeldud tagama töö kvaliteeti.
“Apteegis mitte töötava omaniku peamine huvi on saada dividende, apteegis töötav
omanik peab oluliseks ka erialaseid väärtusi,” selgitab Sarv. “Kui ma töötan
proviisorina oma apteegis ja rikun seadusi, siis kahjustan ju sellega iseenda
mainet.”
Sarv tõdeb, et eksimuse korral ei pruugi apteeker tulevikus enam edasi
tegutseda saada.
“Seevastu eemalseisvad omanikud Juri ja Vassili võivad
rahulikult ühe firma lõpetada, asutada selle asemele uue ning oma tegevust
jätkata,” väidab ta. “Kapitalisti huvi on alati palju kitsam kui ettevõttes
töötava omaniku huvi.”
Ka Euroopa Kohus on leidnud, et proviisori-apteegid on rahva tervishoiu seisukohast turvalisem lahendus kui äriapteegid – ehkki ka viimased ei ole Euroopa õigusega vastuolus.
Apteekide tegevust võib korrastada ka asutamistingimuste kaudu. Seda, kas kuhugi apteek asutada või mitte, otsustab riiklik organ, mitte turuosalised ise.
Eestis säärane piirang seni toimib: linnades peab olema vähemalt 3000 inimest
ühe apteegi kohta, maal ei tohi apteeki teha teisele lähemale kui üks
kilomeeter. Tegevuslubasid väljastab selleks ravimiamet ning mitme soovija
korral heidetakse liisku.
Kolmas võimalus on apteekide avamist üldse mitte
reguleerida: igaüks võib selle avada ükskõik kus, oma parema äranägemise järgi.
Selline kord valitseb Hollandis ja Rootsis.
Konkurentsiamet sooviks sarnast liberaalset süsteemi näha ka Eestis,
soovitades asutamispiirangud kaotada. “Need takistavad uute tegijate turule
tulekut,” ütleb konkurentsiameti koondumiste kontrolli osakonna juhataja
Svetlana Ljutova. “Käib ebamõistlik show.”
Viimase märkusega peab Ljutova
silmas liisuheitmist tegevuslubade väljastamisel. Näiteks on ühe suurketiga
seotud jurist asutanud sada äriühingut, millega loosimisel osalemine suurendab
võiduvõimalust. Võidetud tegevusload müüakse omakorda edasi.
Kaidi Sarve sõnul on äriettevõtete surve uute apteekide avamiseks suur. Loomulikult soovitakse neid avada eelkõige Tallinnas ja teistes suurtes kohtades.
“See, et linnas on iga nurga taga apteek, on tarbijale mugav, kuid tuleb
küsida, mida see üldisemalt kaasa toob,” leiab Sarv.
Apteekides võivad
töötada vaid proviisorid ja farmatseudid, kelle arv on Eestis piiratud
(ühtekokku umbes 1400 inimest). Uute linna-apteekide avamiseks tuleks apteekreid
seega värvata väiksematest kohtadest ja maalt. Sealsetele apteekidele võib see
tähendada surmahoopi.
“Nõukogude ajal oli Tallinnas 23 apteeki, praegu on
130. Eestis tervikuna oli Nõukogude ajal 218 apteeki, praegu 477. Kuid elanike
arv on ju vähenenud,” räägib Sarv.
Tema sõnul näitab apteegituru liberaliseerimise hiljuti üle elanud Norra ja Rootsi kogemus, et apteekide juurde asutamine ei alanda ravimite hindu: mida rohkem apteeke, seda suuremad on kokkuvõttes sektori ärikulud, samas kui ravimeid tarbivate haigete arv jääb endiseks.
Meelitame rohkem ostma?
Apteekide omandi- ja
asutamisküsimused on seega palju põhimõttelisemad kui palju kära tekitanud idee
tuua käsiravimid müüki ka poodides ja postkontorites.
Käsiravimid moodustavad 20% kogu ravimiturust, kuid Svetlana Ljutova sõnul
lastaks poodides esialgu müügile neist vaid 5%.
Ent kui eksperiment osutub
edukaks ja käsimüügiravimite hinnad langevad, võidakse poodides müüdavate
ravimite nimekirja pikendada.
Kaidi Sarve sõnul tekitab poemüük siiski
mitmeid juriidilisi küsimusi. Kuna tingimused peavad olema kõigile võrdsed, siis
kas ka apteek võib edaspidi lubada leti taha erihariduseta müüja?
Kas ka poed peavad hakkama vastu võtma aegunud ravimeid? Kas poodidele
kehtivad samasugused juurdehindluse piirangud nagu apteekidele?
“Ei saa olla
topeltmoraali, et apteekidel on ainult kohustused, kauplustel aga õigused,”
sõnab Sarv.
Teiseks võib küsida sedagi, kas käsimüügiravimid üldse peavad olema senisest
paremini kättesaadavad.
“Käsimüügiravim on mugavustoode, ta ei ravi midagi,
vaid lihtsalt leevendab mingit vaevust, kas kurguvalu, nohu või kerget
palavikku. Haigusi ravitakse ikka retseptiravimitega,” ütleb Sarv.
Pealegi võivad valuvaigistid tekitada füüsilist sõltuvust. Seda teevad ka
kõhulahtistid, mida paljud noored kuritarvitavad kõhnumisvahendina.
Apteeki
minekuks tuleb sõltlasel siiski ületada teatav psühholoogiline lävepakk, kuid
poes šopates oleks tabletikarbi ostukorvi poetamine palju lihtsam.
Maa-apteeker on maa sool
Maal, kus apteeke tõesti
hõredalt, on nende uksed peaaegu alati avatud, tõsiseid muresid ravimite
kättesaadavusega pole.
“Tavalise väikeapteegi tegemiste juurde kuulub ka ise
ravimite koju kätte toimetamine oma autoga,” kirjeldab Kallaste apteegi juhataja
Malle Hilpus.
Koduvisiidil palub vahel keegi üle vaadata ka oma koduse ravimivaru, mis tal
on ajaga kogunenud.
“Inimene ei mäleta, mille vastu ravim on kirjutatud ja
miks seisma jäänud,” kõneleb Hilpus. “Vana inimene ei oska tihti jälgida ja aru
saada ravimi kehtivusaegadest. Siis tuleb kodune rohukapike üle vaadata ja
sorteerida, mis kõlblik ja mis mitte.”
Seega on maa-apteeker tihti just nagu teine perearst. Pole harvad juhtumid,
kus memmeke palub apteekril tulla vererõhku mõõtma.
“Tal on paha, aga ei tea,
kas vererõhk on madal või kõrge. Arsti juurde ka ei jaksa parajasti tulla.
Vererõhu mõõtmine apteegis on juba väga vana teenus,” ütleb Hilpus.
Eripäraks maal ja väikeasulates on seegi, et kus on apteek, seal elab ka enamasti apteeker ja seda teavad kõik. On üsna tavaline, et ravimit vajatakse ootamatult apteegi töövälisel ajal. Sel puhul lepitakse Hilpuse sõnul telefonitsi kokku kohtumine, minnakse apteeki ja mure saab lahendatud.
Kui maa-apteegi käive poe arvelt väheneb, võib see niigi kiratsevale
apteegile saatuslikuks saada ja maaelu jääb jälle pügala võrra
vaesemaks.
Sarve sõnul ei parandaks käsimüügiravimite poodidesse lubamine
kuidagi konkurentsi turul, sest jäme ots jääks ikkagi ravimite hulgimüüjate
kätte. “See oleks vaid kosmeetika,” ütleb ta.
Ka konkurentsiamet nõustub väitega, et meie ravimituru tegelik häda on tugev
vertikaalne integratsioon ehk apteekide langemine hulgimüüjate omandisse.
Kümmekond aastat tagasi püüdis amet selle vastu võidelda, kuid jäi
kaotajaks.
“Turg lasti käest ära juba siis. Nüüd oleks hulgimüüjailt nende
äride äravõtmine juba vastuolus põhiseadusega,” lausub Ljutova.
KAS LUBADA KÄSIMÜÜGIRAVIMID
POODIDESSE?
Poolt
Ravimitootjad saavad kasutada soodsamaid
müügitingimusi, kui ap-teegid praegu pakuvad.
Linnainimestele muutub ravimite
ostmine mugavamaks.
Võimalik on hinna shy;langus.
Vastu
Kui väikeapteegid käibe kaotuse tõttu uksed
sulgevad, halveneb retseptiravimite kättesaadavus.
Suureneb ravimite
tarbimine ning seega ka kahjulike kõrval- ja koostoimete risk.
Suureneb
kõlblikkusaja ületanud ravimite ja võlts-ravimite müümise
risk.