Piirangute kaotamine apteekide asutamiselt
ja käsimüügiravimite lubamine poodidesse võib tähendada maa-apteekide lõppu,
kirjutas Maaleht.

Oht, millest apteekrid kõnelevad, lähtub mitmest tõsiasjast. Esiteks kuulub suurtele apteegikettidele 75% Eesti ravimiturust. Selle näitaja poolest oleme Euroopas auhinnalisel kolmandal kohal.

Meist rohkem on kettides vaid Islandi (83%) ja Norra (77%) ravimiturud, järgnevad aga Läti (70%) ja Leedu (65%). Enamikus Euroopa maades on apteegiturg hulga killustunum.

Eesti eripäraks on ka asjaolu, et suured apteegiketid kuuluvad ravimite hulgimüüjatele. Kaks peamist apteegigruppide omanikku – Tamro ja Magnum Medical – on ühtlasi ka ravimite maaletoojad.

Paljudes teistes riikides kehtib aga põhimõte, et apteeki võib omada vaid selles töötav proviisor ise. Nii on lood Soomes, Saksamaal ja mitmes teiseski riigis. Ka Eestile ei ole selline piirang päris tundmatu: meie perearstikeskusi võivad samuti omada vaid neis töötavad perearstid ise.

Juri ja Vassili ei vastuta
Apteekrite liidu peaproviisor Kaidi Sarv selgitab, et omandipiirang on mõeldud tagama töö kvaliteeti. “Apteegis mitte töötava omaniku peamine huvi on saada dividende, apteegis töötav omanik peab oluliseks ka erialaseid väärtusi,” selgitab Sarv. “Kui ma töötan proviisorina oma apteegis ja rikun seadusi, siis kahjustan ju sellega iseenda mainet.”

Sarv tõdeb, et eksimuse korral ei pruugi apteeker tulevikus enam edasi tegutseda saada.
“Seevastu eemalseisvad omanikud Juri ja Vassili võivad rahulikult ühe firma lõpetada, asutada selle asemele uue ning oma tegevust jätkata,” väidab ta. “Kapitalisti huvi on alati palju kitsam kui ettevõttes töötava omaniku huvi.”

Ka Euroopa Kohus on leidnud, et proviisori-apteegid on rahva tervishoiu seisukohast turvalisem lahendus kui äriapteegid – ehkki ka viimased ei ole Euroopa õigusega vastuolus.

Apteekide tegevust võib korrastada ka asutamistingimuste kaudu. Seda, kas kuhugi apteek asutada või mitte, otsustab riiklik organ, mitte turuosalised ise.

Eestis säärane piirang seni toimib: linnades peab olema vähemalt 3000 inimest ühe apteegi kohta, maal ei tohi apteeki teha teisele lähemale kui üks kilomeeter. Tegevuslubasid väljastab selleks ravimiamet ning mitme soovija korral heidetakse liisku.
Kolmas võimalus on apteekide avamist üldse mitte reguleerida: igaüks võib selle avada ükskõik kus, oma parema äranägemise järgi. Selline kord valitseb Hollandis ja Rootsis.

Konkurentsiamet sooviks sarnast liberaalset süsteemi näha ka Eestis, soovitades asutamispiirangud kaotada. “Need takistavad uute tegijate turule tulekut,” ütleb konkurentsiameti koondumiste kontrolli osakonna juhataja Svetlana Ljutova. “Käib ebamõistlik show.”
Viimase märkusega peab Ljutova silmas liisuheitmist tegevuslubade väljastamisel. Näiteks on ühe suurketiga seotud jurist asutanud sada äriühingut, millega loosimisel osalemine suurendab võiduvõimalust. Võidetud tegevusload müüakse omakorda edasi.

Kaidi Sarve sõnul on äriettevõtete surve uute apteekide avamiseks suur. Loomulikult soovitakse neid avada eelkõige Tallinnas ja teistes suurtes kohtades.

“See, et linnas on iga nurga taga apteek, on tarbijale mugav, kuid tuleb küsida, mida see üldisemalt kaasa toob,” leiab Sarv.
Apteekides võivad töötada vaid proviisorid ja farmatseudid, kelle arv on Eestis piiratud (ühtekokku umbes 1400 inimest). Uute linna-apteekide avamiseks tuleks apteekreid seega värvata väiksematest kohtadest ja maalt. Sealsetele apteekidele võib see tähendada surmahoopi.
“Nõukogude ajal oli Tallinnas 23 apteeki, praegu on 130. Eestis tervikuna oli Nõukogude ajal 218 apteeki, praegu 477. Kuid elanike arv on ju vähenenud,” räägib Sarv.

Tema sõnul näitab apteegituru liberaliseerimise hiljuti üle elanud Norra ja Rootsi kogemus, et apteekide juurde asutamine ei alanda ravimite hindu: mida rohkem apteeke, seda suuremad on kokkuvõttes sektori ärikulud, samas kui ravimeid tarbivate haigete arv jääb endiseks.

Meelitame rohkem ostma?
Apteekide omandi- ja asutamisküsimused on seega palju põhimõttelisemad kui palju kära tekitanud idee tuua käsiravimid müüki ka poodides ja postkontorites.

Käsiravimid moodustavad 20% kogu ravimiturust, kuid Svetlana Ljutova sõnul lastaks poodides esialgu müügile neist vaid 5%.
Ent kui eksperiment osutub edukaks ja käsimüügiravimite hinnad langevad, võidakse poodides müüdavate ravimite nimekirja pikendada.
Kaidi Sarve sõnul tekitab poemüük siiski mitmeid juriidilisi küsimusi. Kuna tingimused peavad olema kõigile võrdsed, siis kas ka apteek võib edaspidi lubada leti taha erihariduseta müüja?

Kas ka poed peavad hakkama vastu võtma aegunud ravimeid? Kas poodidele kehtivad samasugused juurdehindluse piirangud nagu apteekidele?
“Ei saa olla topeltmoraali, et apteekidel on ainult kohustused, kauplustel aga õigused,” sõnab Sarv.

Teiseks võib küsida sedagi, kas käsimüügiravimid üldse peavad olema senisest paremini kättesaadavad.
“Käsimüügiravim on mugavustoode, ta ei ravi midagi, vaid lihtsalt leevendab mingit vaevust, kas kurguvalu, nohu või kerget palavikku. Haigusi ravitakse ikka retseptiravimitega,” ütleb Sarv.

Pealegi võivad valuvaigistid tekitada füüsilist sõltuvust. Seda teevad ka kõhulahtistid, mida paljud noored kuritarvitavad kõhnumisvahendina.
Apteeki minekuks tuleb sõltlasel siiski ületada teatav psühholoogiline lävepakk, kuid poes šopates oleks tabletikarbi ostukorvi poetamine palju lihtsam.

Maa-apteeker on maa sool
Maal, kus apteeke tõesti hõredalt, on nende uksed peaaegu alati avatud, tõsiseid muresid ravimite kättesaadavusega pole.
“Tavalise väikeapteegi tegemiste juurde kuulub ka ise ravimite koju kätte toimetamine oma autoga,” kirjeldab Kallaste apteegi juhataja Malle Hilpus.

Koduvisiidil palub vahel keegi üle vaadata ka oma koduse ravimivaru, mis tal on ajaga kogunenud.
“Inimene ei mäleta, mille vastu ravim on kirjutatud ja miks seisma jäänud,” kõneleb Hilpus. “Vana inimene ei oska tihti jälgida ja aru saada ravimi kehtivusaegadest. Siis tuleb kodune rohukapike üle vaadata ja sorteerida, mis kõlblik ja mis mitte.”

Seega on maa-apteeker tihti just nagu teine perearst. Pole harvad juhtumid, kus memmeke palub apteekril tulla vererõhku mõõtma.
“Tal on paha, aga ei tea, kas vererõhk on madal või kõrge. Arsti juurde ka ei jaksa parajasti tulla. Vererõhu mõõtmine apteegis on juba väga vana teenus,” ütleb Hilpus.

Eripäraks maal ja väikeasulates on seegi, et kus on apteek, seal elab ka enamasti apteeker ja seda teavad kõik. On üsna tavaline, et ravimit vajatakse ootamatult apteegi töövälisel ajal. Sel puhul lepitakse Hilpuse sõnul telefonitsi kokku kohtumine, minnakse apteeki ja mure saab lahendatud.

Kui maa-apteegi käive poe arvelt väheneb, võib see niigi kiratsevale apteegile saatuslikuks saada ja maaelu jääb jälle pügala võrra vaesemaks.
Sarve sõnul ei parandaks käsimüügiravimite poodidesse lubamine kuidagi konkurentsi turul, sest jäme ots jääks ikkagi ravimite hulgimüüjate kätte. “See oleks vaid kosmeetika,” ütleb ta.

Ka konkurentsiamet nõustub väitega, et meie ravimituru tegelik häda on tugev vertikaalne integratsioon ehk apteekide langemine hulgimüüjate omandisse. Kümmekond aastat tagasi püüdis amet selle vastu võidelda, kuid jäi kaotajaks.
“Turg lasti käest ära juba siis. Nüüd oleks hulgimüüjailt nende äride äravõtmine juba vastuolus põhiseadusega,” lausub Ljutova.

KAS LUBADA KÄSIMÜÜGIRAVIMID POODIDESSE?
Poolt
Ravimitootjad saavad kasutada soodsamaid müügitingimusi, kui ap-teegid praegu pakuvad.
Linnainimestele muutub ravimite ostmine mugavamaks.
Võimalik on hinna shy;langus.

Vastu
Kui väikeapteegid käibe kaotuse tõttu uksed sulgevad, halveneb retseptiravimite kättesaadavus.
Suureneb ravimite tarbimine ning seega ka kahjulike kõrval- ja koostoimete risk.
Suureneb kõlblikkusaja ületanud ravimite ja võlts-ravimite müümise risk.