Autor: Kadi Heinsalu • 6. september 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Haigekassa juhi valimised on läbi. Uue mehe esimesed avaldused („paksumaks“), mille ümber ajakirjandus lokku sai lüüa, on tehtud. Tippjuhi mõte, et kõige olulisem on kusagilt lisaraha tuua, on teatavaks võetud. Ainult kust , on teadmata ja põhjustab ärevust. Tõdegem, eelmine haigekassa juht Hannes Danilov tegi oma töö korrektselt nagu ametnik peab – vastavalt seadustele. See, mis tänases haigekassas halb, on ikka meie enda valitud poliitikameeste tegu.

Olles olnud ravikindlustussüsteemi sünni juures ja jälginud kogu protsessi kahekümne aasta kestel, tuleb taas tõdeda, et tee on sirge ainult kuni esimese kurvini. Esimene kurv oli kindlasti see, kui haigekassa ja ravija silmis võrdustati kindlustatu ja mittekindlustatu. Sisuliselt lahkuti isikukeskse kohustusliku kindlustuse printsiipidest ja haigekassa hakkas üha enam muutuma rahajagamise asutuseks, millel on küll kindlustustegevusele iseloomulikke atribuute, kuid mitte sisu. Teine ja hoopis suurem käänak oli kümmekond aastat tagasi, kui alustati „solidaarse“ ravikindlustuse jutlustamist. Solidaarsuse mõõt jäi aga avalikustamata ja on seda seni. Haigekassa muutus arstiabi korraldavaks institutsiooniks – kel raha, sel võim. Sel aastal on sedagi võimu minister Ligi juhtimisel usinalt kärpima hakatud.