Autor: Violetta Riidas • 1. november 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kas kujutate ette olukorda, kus pimesoolepõletikuga last ei saa opereerida või vanaemal jääb puusaliiges vahetamata või rasket kopsupõletikku põdev ema peab ennast ise kodus ravima, sest nende haiguste ravimiseks vajalikke arste lihtsalt ei ole kuskilt võtta? Ka mina ei kujuta seda olukorda hästi ette, kuid see on Eesti tervishoiu tulevik, kui me ei asu süsteemi ümber korraldama ning tervishoiutöötajate lahkumist peatama. Pea terve kuu väldanud tervishoiutöötajate streigi eesmärgiks oli juhtida avalikkuse tähelepanu just nendele probleemidele. 

Mitmel pool on räägitud üksnes arstide palganõudmistest, sest seadus võimaldab tervishoiutöötajatel streigi puhul nõuda ainult palgatõusu, mitte süsteemi muudatusi. Aga just viimast nõutaksegi. Tervishoiutöötajad ootavad muudatusi selliselt, et süsteem oleks selgelt juhitav, et tervishoius oleks rohkem raha, et töötingimused ja tööaeg oleks täpsemalt määratletud ning arstidel, õdedel ja hooldajatel ei tuleks kogu aeg ilma palgata ületunde teha. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus enamik arst-residente on kaalunud Eestist lahkumist ning uusi arste tuleb peale vähem kui vanu ära läheb. Seetõttu pole täna Eestis minu teada ühtki haiglat, kus poleks arste juurde vaja.