2012. aasta on olnud Eesti ühiskonnas mitmes mõttes murranguline. Kollektiivlepingu läbirääkimiste nurjumine ja tervishoiu valupunktide jätkuv ignoreerimine viisid tervishoiutöötajad streigini, mis oli oma ulatuselt suurim ühe eluala protestiaktsioon iseseisva Eesti ajaloos. Täna võime näha, et otsustajate soovimatus kuulata ära vastaspoolt on viinud kriisini mitmetes valdkondades. Kodanikuühiskond soovib aina valjemal häälel kaasarääkimisõigust ja loodetavasti on see sõnum jõudmas ka poliitikute teadvusse.
Streigi peatamine ja kollektiivlepingu tingimustes üksmeelele jõudmine on nõudnud pingutust ja kompromissivalmidust mõlemalt osapoolelt, kuid andnud samas lootuse paindlikumaks asjade käiguks tulevikus. Dialoogi algus on tehtud, kas see ka jätkub?