12. detsember 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuigi mööndakse, et rinnavähi sõeluuringul on omad positiivsed momendid, käib elav diskussioon nn. ”ülediagnoosimise” üle. Väidetakse (nagu eespool avaldatud artiklis), et isegi kuni 19% naistest on saanud väärdiagnoosi ja seeläbi valeravi! Jutt käib sellest, et sõeluuringul avastatakse naistel osadel juhtudel mitteinvasiivne (in situ) rinnavähk, mis iseenesest naisi ei tapa (ei metastaseeru), kuid võib (mitte alati) aja jooksul areneda invasiivseks (potensiaalselt tapvaks) rinnavähiks. Kuna in situ rinnavähk on valdavalt mitmekoldeline (L. Tabar`i hinnangul on isegi kuni 60% kõikidest rinnavähkidest mitmekoldelised!), on ravimeetodiks mastektoomia (kogu rinna eemaldamine), samas kui väikeste invasiisvsete rinnavähkide korral on võimalik rindasäästev kirurgiline ravi. Kriitikute väitel osadel naistel avastatud in situ rinnavähk ei muutu nende elu jooksul invasiivseks, ehk siis ei avalda mõju nende elulemusele – ja naine saab ravi (kaotab rinna) ainult seetõttu, et ta käis sõeluuringul (kliiniliselt avastatakse in situ rinnavähki väga harva) – see ongi üleravimine!

Probleem on aga selles, et kuigi on kasutusel mitmed prognostilised näitajad (G; Ki 67; Ö- ja P-retseptorid, HER-2 jne.) ei ole täna veel võimalik veenvalt väita, kuidas avastatud in situ vähk edasi kulgeb (arst ei ole Jumal!). Ja näidake mulle naist, kellel avastatakse rinnas in situ vähk, aga, kes ütleb, et ärge mind täna ravige – ootame-vaatame, mis edasi saab!