Autor: Triin Tabur • 4. jaanuar 2013
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine. Eetikateoreetik: Neer müügiks?
Hiljutine uudis, et mõnes riigis on Facebooki kaudu võimalik maailmale teada anda endast kui organidoonorist, on põnev näide sellest, kuidas moodsaid sotsiaalmeediavahendeid saab rakendada rahvatervishoiu teenistusse, kirjutab eetikateoreetik Kadri Simm Eesti Päevalehes.
Organidoonorlusega seotud eetilised aspektid saab laias laastus jaotada kaheks. Esiteks surnud doonorite organidoonorlus ja teiseks elusdoonorid.
Esimesel juhul on selge, et surnukeha ei saa pärast doonori surma käsitada pelga organikogumina, kuigi pragmaatiliselt lähenedes tal neid organeid justkui enam vaja ei lähe. Kõik kultuurid on pidanud surnukeha siiski teataval määral pühaks või väärikust omavaks, mis seab piirangud ka selle n-ö käitlemisele muul moel, kui traditsioonid ette näevad.