Autor: Siret Trull • 17. jaanuar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Sõja ajal saatis vanaema mind ihuüksinda laevaga Rootsi – see sõit oli tormine ja mul oli hirm. Rootsis oli meil väga soe vastuvõtt, meid viidi Stockholmis kooli, kus elasime mõned päevad. Ükspäev juhtus nii, et ma kukkusin maha ja minestasin ära ning ärkasin üles haiglas,“ rääkis oma loo Ilon Wikland. „Sealt ma tean, mis tunne on olla haige laps. Ja see oli mulle, lapsele, veel eriti raske, kuna ma ei osanud üldse Rootsi keelt rääkida.“

„Aga avastasin haiglas, et saan õdede ja arstidega suhelda saksa keeles. Ma palusin neil saata kirja oma Rootsis elavale tädi Vallile. Päevast, mil tädi Valli tuli mind vaatama, muutus mu elu,“ selgitas Ilon Wikland. „Ta oli kaasa võtnud pliiatseid ja värve ning sellest ajast on joonistamine mulle nii tähtis. Joonistades ma tunnen ennast alati hästi.“