Uuring: eluohtlikult haiged olnud arstid on tööle naastes hapras seisus ja üksi

Intervjuudes kordusid viis peamist pingekohta: kontrolli ja otsustusõiguse kaotus, ettekujutuse purunemine enda haavamatusest, küsimused oma identiteedi kohta, meditsiiniliste teadmiste muutumine nii eeliseks kui ka koormaks ning tööandja toe mõju tööle naasmisele.

Arstide meditsiinilised teadmised aitasid neil oma haigust ja ravi paremini mõista, kuid samal ajal võisid teadmised suurendada ka ärevust ning panna neid raviotsuseid rohkem kahtluse alla seadma. Mõned arstid kirjeldasid ka olukordi, kus nende ravimeeskond eeldas, et nad saavad arstina kõigest niigi aru, mistõttu jäi neile patsiendina vajalik selgitus saamata.

Tööle naasmine ei olnud kõigi jaoks võimalik. Mõne jaoks tähendas kliinilisest tööst loobumine ka küsimust, kas nad on endiselt enam arstid. Samas kirjeldasid mõned osalejad, et raske haiguse läbimine muutis neid arstina empaatilisemaks ning andis patsiendi kogemuse kaudu uue perspektiivi.

Uuringu autorid leiavad, et haiglate ja teiste tervishoiuasutuste toetus ei peaks piirduma üksnes haiguslehe, töökorralduse ja graafiku muutmisega. Arsti tööle naasmisel tuleks arvestada ka tema identiteedi, enesekindluse, haavatavuse ja kuuluvustundega. Vajadusel võiks arstidele pakkuda kohandatud tööülesandeid või võimalust jätkata meditsiinis ka muudes, näiteks õpetamise või mitte-kliinilistes rollides.

Autorite hinnangul võib selline inimkesksem lähenemine aidata raske haiguse läbi elanud arste paremini toetada ja samal ajal hoida neid tervishoiusüsteemis.