Meie ravikindlustussüsteem on üles ehitatud solidaarsusprintsiibile - arstiabi ja ennetustegevust osutatakse justkui neile, kes seda vajavad, mitte neile, kes selle eest maksta jaksavad. Kahjuks puudutab selline õilsus ainult Eesti Haigekassas kindlustatud isikuid, teisi inimesi justkui ei peetagi inimesteks - neile ei laiene ei riikliku immuniseerimiskava vaktsineerimised, pahaloomuliste kasvajate ja südame-veresoonkonnahaiguste ennetusprogrammid, hariliku haigestumise puhusest plaanilisest abist rääkimata.
Seega on väga tõsine probleem inimesel, kes näiteks on saanud hariliku angiini või hambajuurepõletiku. Niigi tunneb ta ennast oma kindlustamata inimese staatusest tingituna stigmatiseerituna ning pöördub arstile alles tagumises hädas. Kui aga kohalik omavalitsus tema ravi rahastamise läbi perearsti on lõpetanud, siis viibib tema otsus arstiabi otsida veelgi just nimelt rahapuuduse tõttu ning võib päädida eluohtliku seisundiga intensiivraviosakonnas, mis omakorda läheb riigile väga kalliks maksma.