19. september 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Meditsiini vastu huvi tundnud Adlas ei saanud esialgu Tartu ülikooli sisse, millepeale oli vaja tööle minna ja meditsiinihuvi viis noormehe kiirabisse. Peale Vene sõjaväge ja meditsiiniõpinguid ta jätkas tööd seal, olles üks esimesi, kes läbis erakorralise meditsiini residentuuri. Lisaks erakorralisele meditsiinile on ta pühendunud ka kriisimeditsiinile. Ta toob välja, et kuigi iga päev ei juhtu midagi katastroofilist, tuleb valmis olla. "Me peame harjutama, sest kui midagi halba juhtub, peab iga ametkond teadma, kuidas kiiresti reageerida," viitab ta sellele, et liiga hilja kohale jõudes pole enam elusid, mida päästa.

Reformide keskelKui Adlas noore arstina Tallinna Kiirabi peaarsti asetäitjaks sai, oli ta üks neist, kes asus kiirabi reformina. Riigikord oli hiljuti muutunud ja sotsialismi mudeliga ei saanud jätkata. Tarkust käidi ammutamas nii Skandinaavias, Saksamaal kui ka USAs. "Polnud raha, polnud haigekassat, polnud otsust, kas tasuline või tasuta, toimisime humanitaarabil," meenutas ta möödunud sajandi lõpukümnendit. Süsteem tuli luua praktiliselt nullist.