Autor: Kadi Heinsalu • 15. november 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Siiski on Pevkuri sõnul direktiivieelnõus mainitud, et arst peab patsienti teavitama tema ravist, jätkama Pevkur. Põhiseaduse 13. paragrahv räägib igaühe õigusest Eesti riigi kaitsele, ka välisriigis, rääkis ta. Tema sõnul tuleb rääkida mitte vaid füüsilisest kaitsest, vaid ka kaitsest seoses tervishoiuteenuste osutamisega välismaal. Põhiseaduse 15. paragrahv lubab igaühel pöörduda kohtusse. "Tänasel päeval on patsient ja arst partnerlussuhtes ja olukord vastustuse osas on muutunud," lausus Pevkur. See paneb arstile oluliselt suurema vastutuse nii sisulise kui ka vormilisele tööle. Näiteks saab juba ammu küsida teise arsti arvamust ja teatud olukordades tekib küsimus, kellel on õigus ja kes vastutab, rääkis justiitsminister.

Jätkuvalt on Pevkuri sõnul küsimus, kas Eesti tervishoius peaks vastutus olema süüline või mittesüüline. Ta viitas, et vandeadvokaat Ants Nõmper kirjutas juba 2002. aastal ajakirjas Eesti Arst arsti vastutusest ja soovitas seda kõigil lugeda. Ta kutsus üles mõtlema lihtsatele asjadele: maailm on muutunud ja iga arsti tehtud otsus vajab põhjendamist. Põhjendamise vajadus muutub ühe suuremaks ja oleks hea, kui see oleks taasesitatavas vormis. Lõplikke hinnanguid annavad arstid ise, mitte kohus. Seetõttu on vajalik, et ravivõtted oleksid üheselt tõlgendatavad.