Piiriülese tervishoiuteenuste direktiiv ei tähenda seda, et me saame kohe Eestis seadustest teada, kuidas minna Soome või Poola ravile, jätkas Amos. Iga riik teeb oma konkreetsed rakendusaktid kättesaadavuse tagamiseks ja Eesti seadusi lugedes seda teada saada ei õnnestu, selgitas ta.
Amos hindas, et minekut-tulekut läbi direktiivi ei hakata palju kasutama. Patsient peab teadma, et direktiiv ei kata seda, mis jääb haigekassa hinnakirjast välja, aga lisaks ka näiteks hooldusravi ja elundisiirdamine teises ELi riigis. Teiseks on oluline teadasaamise õigus kas tervishoiuteenuse osutajalt või kontaktpunktilt. Kohe tekib keeleküsimus, jätkas Amos. "Milline on teabe edastamise viis, kas elektrooniline, suuline või kirjalik, kes korraldab tõlke," lausus Amos.