Autor: Violetta Riidas • 9. detsember 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kehtiv piirang ei ole täitnud oma eesmärki kindlustada apteegiteenuse ühtlane kättesaadavus kogu Eestis. Üldapteekide arv linnas on suurenenud, maal aga vähenenud ehk üldapteegid on piirangu kehtimise ajal ebaühtlasemalt jaotunud. Seitse aastat pärast piirangute jõustumist toimuvat üldapteekide arvu kahanemise stabiliseerumist ei saa kuidagi seostada selle konkreetse piiranguga. Tegemist on loomuliku, piirangutest sõltumatu arenguga, mille tulemusel on majanduslikult toime mittetulevate üldapteekide arv vähenenud sellise kriitilise piirini, millest alates on maa-apteekide üldarvu kahanemise võimalused muutunud minimaalseteks. Piirang ei soodusta mittetasuva üldapteegi pidamist. Mõju on olnud linnas, kus uusi üldapteeke pole võimalik avada, ja see ei ole avalike huvidega põhjendatud.

Teiste riikide võrdlusesse tuleb suhtuda ettevaatlikult – ei ole teada, et Eestiga võrreldava ravimituru struktuuriga riigis oleks kehtestatud samasuguseid piiranguid. Inglismaaga, kus taaskehtestati piirangud, ei ole võrdlus asjakohane. Varasemates vabama turu tingimustes olid eelkõige arenenud suuremad ketid, kannatasid regionaalsed üldapteegid. Sealne turukontsentratsioon ei ole ligilähedane Eesti omale, käsimüügiravimite müügikorraldus on liberaalsem ja ka arstid võivad ravimeid väljastada.