Autor: Violetta Riidas • 26. veebruar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Enne, kui rääkida tulemuste praktilisest kasutamisest meditsiinis, on vaja leitut veel täiendavalt uurida, kuid tegemist on siiski äärmiselt põneva leiuga. Uuringu tulemused avaldati värskelt teadusajakirjas PLOS Medicine.

Uurigus osalesid enam kui 10 000 Eesti Geenivaramu geenidoonorit, kelle vereplasmast määrati 106 biomarkeri väärtused. Biomarkerite näol on tegemist erinevate ainete (valgud, aminohapped) kontsentratsioonidega veres, sh näiteks kolesterooliga seotud parameetreid oli nende hulgas üle 70.  Suurt osa neist markereist võib nimetada metaboliitideks ja nendega tegelevat valdkonda metaboloomikaks. TÜ Eesti Geenivaramu andmebaasis olevast 52 000 geenidoonori kohta on Eesti Surmapõhjuste registri andmetel aastate jooksul siit ilmast lahkunud pisut üle 2 000 inimese, kelle kohta on nüüd täiendavalt teada ka surma põhjused. Teadlaste jaoks on tegemist äärmiselt väärtusliku informatsiooniga, mis võimaldas kõrvutada Eesti Surmapõhjuste registrist saadud andmeid inimese eluajal võetud proovidega, kasutades Soomes väljatöötatud uudset nn tuuma-magnetresonants-tehnoloogiat.Tulemused olid üllatavad, kuna leiti erakordselt tugev seos nelja biomarkeri ja suremuse vahel. Nendeks markeriteks osutusid albumiin, a-1 glükoproteiin, tsitraat ja VLDL-partikli diameeter. Üllataval kombel ei prognoosinud ükski neist näitajaist mingit konkreetset haigust, vaid samad seosed ilmesid üsnagi sõltumatult konkreetsetest surmapõhjustest.  Et tegu ei olnud mitte juhuleiuga, sellele andis kinnitust samade näitajate analüüs ligi 8 000 indiviidil Soome Finrisk97 uuringus. Ka soomlaste peal korratud uuringus ilmnes nende nelja biomarkeri väga tugev seos suremusega. Seosed ei kadunud ei Eesti ega Soome andmetest ka siis, kui eemaldati kõik indiviidid, kes juba teadaolevalt põdesid mõnda rasket kroonilist haigust.Nii albumiini madal tase kui glükoproteiini kõrge  tase võivad viidata erinevatele põletikulistele protsessidele organismis, probleemidele neerude ja maksa töös.  Kui prognoosimudelitesse on need kaks parameetrit juba lisatud, siis ei paista traditsioonilised kolesterooliga seotud näitajad enam midagi lisavat – pigem on nende mõju seni-teadaolevale vastupidine (nt kui inimesel on juba a-1 glükoproteiini alusel kõrge risk, siis kõrge triglütseriidide tase pigem vähendab seda, ja vastupidi). “Loomulikult, enne kui saab võimalikuks uuringu tulemuste rakendamine praktikasse, on vajalik läbi viia täiendavad teadusuuringud, uurides põhjalikult, milliseid haigusi need kõrge riskiga indiviidid põevad ning mida nende nelja markeri teadmine annab meile lisaks juba teadaolevale infole”, ütles uuringu juhtiv teadlane, TÜ Eesti Geenivaramu vanemteadur Krista Fischer. “Hetkel ei saa me veel täie kindlusega öelda, et nende nelja markeri alusel eristuvad kõrge riskiga indiviidid ei oleks muul põhjusel kõrgendatud meditsiinilise tähelepanu alla sattunud, kuid põhjust teemaga süvitsi edasi töötada, jagub küllaga”, sõnas Fischer. Originaal artikkel:BIOMARKER PROFILING BY NUCLEAR MAGNETIC RESONANCE SPECTROSCOPY FOR THE PREDICTION OF ALL-CAUSE MORTALITY: AN OBSERVATIONAL STUDY OF 17,345 PERSONS Krista Fischer, Johannes Kettunen, Peter Würtz, Toomas Haller, Aki S Havulinna, Antti J Kangas, Pasi Soininen, Tõnu Esko, Mari-Liis Tammesoo, Reedik Mägi, Steven Smit, Aarno Palotie, Samuli Ripatti, Veikko Salomaa, Mika Ala-Korpela, Markus Perola & Andres Metspalu PLOS Medicine 2014;11:e1001606, doi: 10.1371/journal.pmed.1001606