30. mai 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

AsjaoludKaebaja on 1943. a sündinud naine, kellel on raske liikumispuue ning kellel ei ole võimalik ilma kõrvalise abita kasutada tualetti. Alates 2007. a märtsist tagas kohalik omavalitsus kaebajale ööpäevaringse hooldaja, kes abistas teda öösiti tualeti kasutamisel. 2008. a novembris teatas kohalik omavalitsus kaebajale, et hooldaja tagamine öösiti ei ole enam võimalik ning tal tuleb kasutada mähkmeid. Kaebaja pidas sellist otsust enda inimväärikusele alandavaks ning pöördus oma õiguste kaitseks kohtusse. Kaebaja hooldusplaani hinnati seejärel kohalikus omavalitsuses kahel korral: 2009. a novembris ning 2010. a aprillis. Mõlemal korral asus komisjon seisukohale, et mähkmete kasutamine on praktiline ja sobiv lahend kaebaja erivajadustele. Osapooled saavutasid kohtumenetlus ajaks kompromissi, mille kohaselt tagab kohalik omavalitsus kaebajale öösiti hooldaja igal nädalal neljaks kuni viieks korraks ning ülejäänud öödel hooldab teda partner. Kohtud asusid seisukohale, et kuigi asjas ei ole EIÕK artikli 8 rikkumist, rikkus kohalik omavalitsus oma kohustusi tagamaks kaebajale vajalikku hoolitsust öösiti ajavahemikus, mis jäi 2008. a novembrist hooldaja äravõtmise ja 2009. a novembrini vajaduste uue hindamise vahele. Kohtud leidsid, et sellel ajaperioodil puudus õiguslik alus hooldajat mitte tagada. Alates 2011. a ei ole kaebajal üldse öösiti hooldajat. Tema avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.