Astma diagnoos on kogu eluks, aga selle haigusega on võimalik siiski sõbraks saada, kuna ta allub hästi ravile.

Seejuures on aga oluline, et ravimit võetaks õigesti, rääkis Põhja-Eesti Regionaalhaigla pulmonoloogiapolikliiniku õendusjuht Kairit Orgusaar.

Astma diagnoosimiseks tehakse inimesele spirograafia ehk uuring, millega mõõdetakse kopsumahtu. See  näitab patsiendi väljahingatava õhu kogu kiirust ja mahtu.

Antud uuringu puhul sisestatakse arvutisse patsiendi sugu, pikkus, kaal, sünniaeg ning arvuti rehkendab välja, millised peavad olema konkreetse patsiendi näitajad. Patsient hingab läbi suu torusse, mis on arvutiga ühendatud ja mis registreerib inimese hingamisnäitajad. Alguses hingatakse rahulikult, siis aga järsku, pikalt ja tugevalt välja.

Väljahingamine tähtsam
Just väljahingamine on Orgusaare sõnul testimise oluline osa. Nii saadakse teada, kui palju patsient jaksab ühe sekundi jooksul välja hingata. Selle järgi õde otsustab, kas inimese näitajad on normis või ei. Spirograafiat on tavaliselt vaja teha mitu korda, sest inimesed alguses pisut kardavad ning test esimesel korral ei õnnestu.

Kui spirograafiaga ilmneb, et inimese kopsude töö on normist tunduvalt madalam, siis järgneb bronhodilataatortest, mis näitab bronhide võimet reageerida bronhilõõgastile Ventolin. Patsient hingab bronhilõõgastit sisse, siis oodatakse 10–15 minutit ning korratakse spirograafiat. Näite võrreldakse eelmise spirograafia tulemustega. Kui on tegemist astmaga, siis on inimese tulemused paranenud 10–15%.

Kui spirogramm on korras
Kui siiski jääb mingi kahtlus ja inimest peaks veel uurima, tehakse bronhide hüperreaktiivsustest. See on standardmeetod, et diagnoosida hingamisteede hüperreaktiivsust patsiendil, kellel esineb astma sümptomeid, kuid spiro­gramm on normis.

Selle testiga provotseeritakse astmat. Inimene hingab esialgu sisse tavalist füsioloogilist lahust. Kellel on tugev astma, neil näitajad langevad juba soolalahusega inhaleerimise peale ning test lõpetatakse. Kellel füsioloogilisest lahusest näitajad ei lange, manustatakse järgmisena allergeenlahust: metakoliinlahust.

Alguses hingab inimene minimaalse koguse, kuid aparaat järjest suurendab doosi. Kokku tuleb hingata seitse korda. Pärast iga hingamist tehakse spirograafia. Kui numbrilised näitajad langevad rohkem kui 20% esialgsest tulemusest, siis on inimesel astma. 20% on tegelikult väike langus, märkis Orgusaar: mõned inimesed tunnevad, et neil on pisut raskem hingata, mõni hakkab köhatama. 20% on aga piir, mis näitab ära, et kerge astma on olemas.

Mida rohkem testi alguse poole näitajad langevad, seda suurem on tõenäosus, et patsiendil on raske astma.

Pärast testi antakse inimesele bronhilõõgastit, 10–15 minuti pärast korratakse spirograafiat ja siis on patsientidel näitajad üldjuhul saavutanud esialgse taseme.

Astmaõde aitab teeotsale
Astma diagnoosi paneb patsiendile arst ning tema määrab ka ravimid. Kuna astma ravimeid on väga palju erinevaid ning nende manustamine on suhteliselt keeruline, on hea käia astmaõe juures õppimas, kuidas ravimeid õigesti võtta.
Võib juhtuda, et inimene on enda arvates ravimit võtnud mitu kuud, kuid näitajad ei parane.

Õele ette näidates, kuidas ta ravimit võtab, tuleb välja, et ta teeb seda valesti. Orgusaare sõnul teevad nemad oma osakonnas koos patsiendiga läbi kogu ravimi manustamise protsessi, alustades sellest, kuidas ravim kokku panna ja kuidas õigesti hingata.

Astmaõdedel on olemas abistavad mänguasjad, mis on pärisravimite imitatsioonid, kuid rohtu nende sees ei ole. Kui inimene õigesti hingab, tuleb neist välja vile. Sisse hingata tuleb küllaltki kõvasti, et rohi jõuaks bronhidesse, mitte ei jääks suuõõnde, rõhutas Orgusaar. Inimene saab mänguasja ka koju kaasa, et kahtluse korral proovida, kas ta ikka hingab piisavalt tugevalt.

Ravimid ikka kogu eluks
Orgusaare sõnul leidub patsiente, kes ei mõista, et ravimit tuleb võtta pidevalt: astma ei kao ära, see jääb kogu eluks. Kui inimesel on hea olla, siis see ongi tänu ravimitele, kui need ära jätta, siis haigus ägeneb.

Mõnikord on vanemad need, kes oma lapsele ravimit manustada ei taha. Kuid tuleb mõista, et lapse kopsud peavad arenema, aga see on võimalik vaid siis, kui kopsud on põletikuvabad, st laps saab rohtu. Orgusaar lisas, et astma allub ravimitele hästi, mistõttu võib selle kroonilise haigusega ikkagi sõbraks saada.

Astma:

? Tekkepõhjusi keegi täpselt ei tea. Suures osas on see geneetiline haigus: kui vanematel mõlemal on astma, on 80% tõenäosus, et see tekib ka lapsel. Kui on ühel vanemal astma, on tõenäosus 50%. Palju on ka neid, kes pärast viirushaiguseid on jäänud köhima ning on tekkinud kergekujuline astma.

? Üks põhjus on allergeenid: allergia võib kujuneda välja astmaks. Külm õhk on samuti faktor, mis võib astmat esile kutsuda. Sellisel juhul hakkavad patsiendid köhatama just talvekuudel õues ning neil tekivad hingamisraskused. Kui nad tulevad külmast õhust sooja, võivad sümptomid samuti avalduda.

? Tekkimist soodustavad ka õhusaaste, tubakasuits, teravad lõhnad (seotud juuksuri-, koka- vms ametiga), kehaline koormus (koormusastma).

Koormusastmast saab lähemalt lugeda 13. jaanuari Meditsiiniuudistest.