Autor: Kadi Heinsalu • 6. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Autoimmuunne entsefaliit tähendab Gross-Paju sõnul, et peaaju põletiku põhjuseks pole viirus või bakter, vaid immuunsüsteem. "Juba varem märgati, et kui inimesel on kusagil kasvaja, võivad kaasuda neuroloogilised sündroomid - tasakaaluhäired, neuropaatiad, müasteenia jne," rääkis ta. 2005 avastati, et on olemas immuunsüsteemiga seotud entsefaliidid, mis alluvad ka vastavale ravile - antikehad on raku pinnal, need saab kätte erinevate ravidega. "See ala on erakordselt kiiresti arenenud," lausus Gross-Paju. "Igal aastal leitakse 1-2 uut patogeneetilist antikeha, mis põhjustavad mingi sündroomi ja mida on võimalik ravida."

Autoimmuunhaigustele viitavad arsti sõnul üldised aspektid: esimene asi on haiguse kulg. "Need haigused on sageli alguses mittespetsiifilised, kuid see edeneb nagu kulutuli: peab mõtlema, kus oli haiguse algus," rääkis Gross-Paju. Muutused tekivad päevadega. "Igal juhul on igasugune tunnuste subaktuutne teke kahtlane  - kui ikka vanaema kolmapäevast muutus imelikuks, siis see on kahtlane," rõhutas ta. Lisaks on tunnuseks peavalu, kõhulahtisus, kerge palavik, teadvusehäire, autonoomsed häired. "See kõik ajab arsti muidugi segadusse," tunnistas Gross-Paju. "Autoimmuunsetele entsefaliitidele on iseloomulik, et läbipõimunud on epileptilised hood ja muud liigutused: düstoonia suu piirkonnas, kergelt parkinsonistlikud liigutused, atetoos jne. Miski nagu ei klapi omavahel." Tüüpilised on ka tema sõnul meeleoluhäired ja käitumishäired, söömisharjumused, unehäired, ka hüperreligioossus näiteks.