Autor: Violetta Riidas • 12. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

 Härra Riigikogu aseesimees! Väga huvitav oli kuulata IRL-i esindaja ettekannet. Ilmselt on IRL-il natuke harjumatu roll olla opositsioonis ja rünnata seadusi, mis on koalitsiooni poolt esitatud. Antud juhul ma olen ka opositsiooni esindaja, aga kõigepealt seda seadust ma toetaksin. Sellepärast, et ei saa nii, nagu IRL tahab, et kõik oleks absoluutselt vaba, et iga nurga peal võiks ravimeid müüa igaüks, kes ise tahab, täiesti vabalt ja las turg siis reguleerib. Apteegimajandus ongi väga täpselt reguleeritav asi, apteek on väga täpne ja apteeker on täpne ja kogu see apteegivõrk peab olema üsna rangelt reguleeritud riigi poolt, muidu see asi ei toimi. See on ikkagi potentsiaalselt inimeste tervisele ohtlik, sest iga ravim on mürk, kui ta ei ole õiges annuses ega õigetel näidustustel, ja reguleeritud ta peab olema.

Väga huvitavad arutelud olid sotsiaalkomisjonis, ma tõesti nautisin neid pikki ja sisukaid arutelusid, sellepärast et proviisorid ja apteekrid ise ka ei ole päris ühtsed oma seisukohtades, enamik apteekreid, just maa-apteekreid tahab, et apteek kuuluks apteekrile nii nagu kunagi Oskar Lutsu aegadel, keset ilusat küla, kus talumehed hobustega künnavad põldu, apteek seisab ja kirik ja kõrts ka, väga ilus vaatepilt. Samas oli ka apteekreid, kes ütlesid, et nad ei taha olla ärimehed ja ettevõtjad ja täita mingisuguseid raamatupidamise aruandeid, ei ole päris nende amet. Siis mis puudutab kette, et apteegiketid dikteerivad oma tingimusi apteekidele. Teisest küljest, ketid väidavad, et kui nendele kuulub nii hulgimüük kui jaemüük, siis on neil kergem hoida hindu, et nad liiga kõrgele ei tõuseks. Tont seda teab, kuidas ta on! Regulatsiooni on kindlasti vaja, regulatsioon on hea antud juhul, ei venitatud liiga pikaks seda üleminekuaega. Vahepeal olid sellised arutelud, et anname ikkagi kaheksa aastat, sellepärast et siis apteegiomanik, kes ei ole apteeker, selle ajaga jõuab omandada proviisori kutse, läheb ülikooli õppima ja ma tahaks näha, kuidas Margus Linnamägi läheb apteekriks õppima. Teisest küljest oli selline loogika, et jällegi selle aja jooksul ka proviisor võiks õppida ettevõtlust. Ärijuhtideks õpitakse tänapäeval ülikoolis kolm aastat ja proviisor on ikkagi haritud ja tark inimene, tema omandab need kogemused ka mõne kuuga. Aga läks, nagu ta läks, nii et seadus on valmis keevitatud, eks viie aasta jooksul selgub, kuidas ta töötab, ja alati võib ju midagi seal kohendada. Antud juhul on minu arusaamise järgi ta enam-vähem selline, nagu ta peaks olema ja peakski siis niimoodi kujunema, et kuskil Väike-Maarja ja Kiltsi vahel külakeses ongi apteek. Küll päästekomandot ei ole, panka ei ole, postkontorit ei ole, pood on ka kinni pandud, elanikke on kaks ja pool inimest, mis see apteek seal teeb! Vaadake, teie sõidate, head kolleegid, praegu ringi seal, kus on ikkagi teatud hulk valijaid külades elamas, aga just nimelt keset Eestit, Kiltsi, Väike-Maarja kandis on asulaid, kus ongi tühjad majad ja aknad välja pekstud. Nii et ma kardan, et järgmine Riigikogu koosseis peaks välja mõtlema vahva seaduse, et nendele proviisori apteekidele väikestes asulates kindlustada ka ostjaskond, jõukad inimesed, kes jõuaksid ravimeid osta. Siis peavad apteegid vastu. Aitäh!