Kui jätta kõrvale igakuised põhitoetused nagu puudega lapse, tööealise ning pensioniealise inimese toetus, mida saab valdav enamus puudega inimestest, siis märksa vähem on neid, kes kasutavad erinevaid hoolekandeteenuseid või spetsiifilisemaid toetusi.
Puudega inimeste vajadusi on üha enam tunnustama hakatud ning laienenud on nende ring, kellel on seaduse alusel õigus erinevatele puudega inimeste toetustele. Kui 2004. aasta 1. jaanuari seisuga moodustasid puudega inimesed kogurahvastikust 7,1%, siis aastaks 2014. oli nende osatähtsus suurenenud 10,7%-ni. Taoline trend tähendab ühtlasi suuremat koormust nii riiklikule sotsiaalkindlustus kui ka -hoolekandesüsteemile, mille ülesanne on osutada puudega inimesele või tema perekonnale abi puudest tingitud raskuste ennetamiseks, kaotamiseks või kergendamiseks.