Igikeltsa sulamine äratab uinunud viirused
Eelmisel nädalal haigestus Venemaal Jamali poolsaarel vähemalt kaheksa inimest siberi katku. Seni on antraks nõudnud ühe inimelu. Haiguspuhangu saab ekspertide hinnangul kirjutada tõenäoliselt igikeltsa sulamisele.
Kuigi siberi katku külma sõja ajal loodud biorelvade ja hilisemate nn antraksi-kirjade tõttu peamiselt relvana, esineb mullas selle spoore looduslikult pea kõikjalt maailmast. Ohtlikuks muutub bakter alles loomades ja inimestes paljunema hakates, põhjustades näiteks kõrget palavikku, õhupuudust, külmavärinaid, ville ja peapööritust. Esimesed kirjalikud viited inimeste nakatumisele pärinevad 13. sajandist e.m.a, vahendab ERR Novaator.
Nüüdisajal nakatub maailmas haigusesse igal aastal 3000—5000 inimest. Õnneks allub bakter antibiootikumravile. Jakuutias võis viimast haiguspuhangut näha 1941. aastal, mis annab aimu ka praeguse nakatumislaine põhjustest. Teadlaste hinnangul on selles keskne roll pikaajalisest keskmisest oluliselt kõrgemal õhutemperatuuril, mis on hakanud sulatama igikeltsa ja sellesse enam kui 70 aasta eest maetud põhjapõtru ja inimesi.
Ebasoodsate keskkonnatingimuste mõjul suikunud antraksi bakterid on hakanud aga taas ärkama. Vähemalt on näidanud varasemad laborikatsed, et külmutamine ei vähenda oluliselt bakterite nakatamisvõimet. Näiteks 2007. aastal ilmunud töös hinnati, et igikeltsas püsivad bakterid elujõulised vähemalt 105 aastat.
Loe artiklit täismahus siit.
