Foto: Erik Prozes/ÄP

Patsientidel, kes ei allu ravile, mille korral kasutatakse nende endi immuunrakke (kasvajasse infiltreeruvaid lümfotsüüte) kasvajate hävitamiseks, on sarnased muutused mehhanismides, mis nende rakkude geene aktiveerivad või desaktiveerivad.

Seda näitavad uuringu tulemused, mida esitleti 4. juunil Chicagos toimunud Ameerika Kliinilise Onkoloogia Ühingu (ASCO) aastakonverentsil.

Uuringu käigus, mida juhtisid NYU Langone Meditsiinikeskuse ja selle juurde kuuluva Laura ja Isaac Perlmutteri Vähikeskuse teadlased, tehti kindlaks, et teatud "geeni düsregulatsiooni" skeemi tagajärjel muutuvad immuunsed T-rakud uuesti ebaküpseks ning seetõttu vähem tõhusaks metastaatilise melanoomi, nahavähi surmava vormi vastu. Sellega seotud "immuunravi" eesmärgiks on parandada (mitte tõkestada) T-rakkude võimet tuvastada ja hävitada vähirakke samal viisil nagu sisse tunginud viirust. "Meie uuring on näidanud, et geneetiline ja epigeneetiline düsregulatsioon on põhjuseks, miks need tugevad immuunravi meetodid paljude kaugele arenenud melanoomiga inimeste korral ei toimi," ütleb uuringut juhtinud onkoloog Jeffrey Weber (MD, PhD), Perlmutteri Vähikeskuse asedirektor ja NYU Langone professor. NYU Langone teadlased viisid uuringu läbi koostöös kolleegidega Florida Tampa Moffitti Vähikeskusest.

Ravimeetodid on suurendanud elulemust

Weberis sõnul on immuunsusel põhinevate ravimeetodite rakendamine viimastel aastakümnetel suurendanud inimeste arvu, kes elavad kaugele arenenud melanoomiga kauen kui viis aastat, 10 protsendilt 30 või isegi enama protsendini. Paljud immuunravi meetodid luhtuvad aga endiselt ning osa probleemist põhjustavad kasvajarakud, mis tõkestavad immuunteraapiat võimaldavate T-rakkude populatsioonide toimet. Faktoreid, mis on seotud T-rakkude funktsioneerimisega seotud geenide toime reguleerimisega, peeti samuti ravi ebaõnnestumisel oluliseks, ning hiljutise uuringu eesmärgiks oli nende kohta rohkem andmeid koguda.

Uuringu tulemused põhinevad 24 melanoomiga patsiendi geenide analüüsil. Teadlased otsisid muutuste skeeme epigenoomis või keemilisi muutusi DNA koodis, mis aitab reguleerida, millised geenid aktiveeritakse ja millised desaktiveeritakse.

Eesmärgiks oli leida tõendeid, mis võiksid selgitada reaktsiooni puudumist immuunsust tugevdava ravi suhtes nimetatud patsientidel. Sellised epigeneetilised muutused võivad teadlaste sõnul stimuleerida või tõkestada geenide aktiivsust (ilma geneetilist koodi muutmata) viisil, mis põhjustab ravi ebaõnnestumise. Lisaks sellele otsisid teadlased muutusi geenides, mis neid epigeneetilisi muutusi reguleerivad.

Teadlased leidsid üle 60 epigeneetilise muutuse ja 10 muutuse geeni aktiivsuses, mis esinesid kõige sagedamini inimestel, kelle imuunravi ebaõnnestus. Juba varasemad uuringud olid näidanud, et mitmed neist muutustest reguleerivad protsessi, mille käigus muutuvad ebaküpsed rakud CD4 või CD8 immuunseteks T-rakkudeks. Weber märgib, et mõlemad tüübid on immuunravis olulised vähirakkude tuvastamisel ja ründamisel, ning on seisukohal, et need muutused põhjustavad T-rakkude häireid.

Järgnevad täiendavad uuringud

Teadlaste sõnul on neil järgmiseks plaanis läbi viia täiendavaid epigeneetilisi analüüse ja kinnitada tehtud tähelepanekuid suurema hulga kaugele arenenud melanoomiga patsientide osalusel. "Kui meie uuringu tulemused kinnitust leiavad, võib see tähendada, et kindlaks tehtud geneetiliste või epigeneetiliste muutuste modifitseerimise abil on võimalik ravile mittealluvad patsiendid ravile alluvaks muuta ja saavutada suurem edu immuunravi rakendamisel melanoomi ja teiste vähitüüpide vastu, võrreldes praeguse olukorraga," ütleb uuringus osalenud NYU Langone keskuse järeldoktorant David Woods (PhD). 

Lisaks sellele märgib Woods, et lisaeelisena saaks pakutud korrektiivmeetmeid rakendada patsientide T-rakkudes ajal, kui rakke laboris kasvatatakse ning enne rakkude siirdamist patsiendile, mis tähendaks ohutut ja mugavat ravimeetodit. Patsiendi T-rakke saab laboratoorsetes tingimustes kiiresti paljundada; vaid mõne nädalaga oleks võimalik toota kuni 100 miljardit rakku.
Düsfunktsionaalsete T-rakkude ümberprogrammeerimine nende kasvamise ajal võib Woodsi sõnul aidata immuunravi tõhusust suurendada, eriti juhul, kui uued T-rakud manustatakse tagasi patsientidele koos teiste heaks kiidetud immuunsust tugevdavate ainetega, nagu näiteks interleukiin-2 või kontrollpunkti inhibiitorid.

Harv, aga surmav

Teadlased ütlevad, et kuigi metastaatiline melanoom on kõige vähem levinud nahavähi tüüp, on see samas kõige surmavama toimega, kuna levib kiiresti teistesse keha osadesse. Viimase 30 aasta jooksul on selle haigusega rohkem kui kümme aastat elada suutnud alla 10 protsendi haigestunutest ning käesoleval aastal põhjustab see prognooside kohaselt ligikaudu 10 000 ameeriklase surma. Melanoom tekib, kui melaniinipigmenti tootvate naharakkude kasv väljub kontrolli alt, põhjustades kasvajate teket. Melanoom võib alguse saada nii tavalises kui pigmenteerunud nahas, nagu näiteks sünnimärgis.