Foto: Anti Veermaa

Raviraha liikumine koos patsiendiga annaks haigele valikuvõimaluse ja suurendaks haiglate konkurentsi, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Selle asemel et leiutada valgusfoore ja spidomeetreid ning sundida kauplusi viinalette seina taha peitma, võiks tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski tervishoiusüsteemis algatada erastamise, mis looks patsiendile kauaoodatud valikuvabaduse. Kes tahab, jääb solidaarse süsteemiga, ent kes soovib, valib oma tervislikule seisundile sobivaima eraravikindlustuse.

Alustame lihtsamast

Seda on muidugi öelda kõvasti kergem kui teha. Ent alustagem siis pealegi lihtsamast: raviraha koos patsiendiga liikuma päästmisest.

Inimene, kes raviteenust vajab, saab ise valida, kus end ravida lasta. Ta ei pea ootama pikas järjekorras, mis on Eesti tervishoiusüsteemi ravimatu häda, vaid leiab ise haigla, kus temaga tegeletakse kohe.

Haigekassa hüvitab talle hiljem ravikulud, võimalike kuritarvituste ärahoidmiseks võib kehtestada teatud omaosaluse. Haige saab abi kohe, haigekassa kulu ei suurene. Kes tahab end ravida mujal Euroopas, see haigekassa rahaga välja ei tule, ja ka Eestis tuleb ilmselt era­kliiniku mugavuse eest peale maksta.

Selle mõtte on Äripäeva veergudel 2014. aastal ära põhjendanud teenusmajanduse koja liige Raul Niin. Toimetusele teadaolevalt see igati mõistlik ja liberaalne idee Ossinovskile ei meeldi. Pigem eelistab ta selles vallas peenhäälestamist, mis kipub tähendama jooksu ühe tulekahju kustutamiselt teisele. Vahel aga tulekahju kustutamisest ei piisa ja ette tuleb laupkokkupõrkeid: eelmisel nädalal lükkasid meedikud riikliku lepitaja välja pakutud kokkuleppepunktid viimseni tagasi. Ossinovskil jäi üle vaid sotsiaalmeedias kurta, et tema on teinud kõik endast oleneva: pakkunud palgatõusu, andnud süsteemile raha juurde ja kinnitanud “pikaajalise lahenduse leidmise prioriteetsust”.

Vastuseis kollektiivleppe asjus on perioodilise järjekindlusega kerkiv probleem, mis tõstab tavaliselt avaliku tähelepanu keskmesse ka arstide palgad. Seegi kord on Ossinovski jõudnud juba arstidele ette heita, et need seisavad ainult oma palga ja töötingimuste parandamise eest. Varasematel kordadel on arstid ka streikimise teed läinud – siis leitakse mingi ajutine lahendus, kuni sama tants uuesti lahti läheb.

Soomlased teevad

Samal ajal katsetavad näiteks soomlased üsna sarnase ideega nagu nimetatud teenusmajanduse koja oma. Patsient saab aastaks vabalt valida tervishoiuteenuse osutaja ja raviraha liigub koos temaga. Esialgu tuleb tal ühe tervisekeskuse või haigla juurde jääda aastaks. Kuigi soomlaste tervishoiusüsteem on ülesehituselt mõnevõrra teistsugune kui meie oma, on printsiip suures joones just seesama lihtne raha liikumine koos patsiendiga.

Raha liikumine koos patsiendiga on hea sellepärast, et suurendab peale patsiendi olukorra paranemise ka haiglate konkurentsi. Praegu, haigekassa taktikepi all tantsiva süsteemi puhul ei ole patsiendil valikuvõimalust.

Ta on nagu sunnismaine, kes peab oma hädaga minema sinna, kuhu teda saadetakse, ja ootama nii kaua, kui kästakse. Kiirem ravile pääsemine säästaks pikaajalises perspektiivis ka haigekassa raha: nii mõnelgi tõvel on kalduvus pikas järjekorras ootamisega hullemaks minna.

Sotsiaalministeerium on lubanud varakevadel välja tulla pikaajalise arengu ettepanekutega. Äripäeval oleks hea meel, kui raviraha liikumine koos patsiendiga oleks seal sees – aga pikaajalises perspektiivis: erastage. Valikuvõimalus ja konkurents ravivad enamikku hädasid.

Juhtkiri on Äripäevas leitav siit.

Raul Niini 2014. aastal avaldatud arvamus on leitav siit.