Foto: Erakogu

Eesti haiglate koostöö Helsingi Ülikooli Keskhaigla siirdamiskeskusega on PERHi kardiokirurg Günter Taali sõnul praegu ideaalilähedane. Oktoobrist saab Eesti Scandiatransplandi täisliikmeks, mis tähendab, et ka eestlased saavad Põhjamaadest doonororganeid.

Koostöö Helsingi Ülikooli keskhaiglaga südamesiirdamiste osas sai alguse sellest, kui ühe Taali patsiendi abikaasa talle 2009. aastal helistas ja uuris võimalusi südamesiirdamiseks. Taalil neid tol ajal ei olnud, kuid temani jõudis arusaam, et see teema on Eestis lahendamata. Edasi võttis ta ühendust Helsingi Ülikooli keskhaigla südamekirurgia professori Jorma Sipponeniga.

Mis siirdamiskogemus Teil endal 2009. aastaks oli?
Siirdamiskogemust ei olnud mingisugust. Ja ka abipumpade kogemust ei olnud. Saime Sipponeniga ilusti kaubale ja ta võttis mind tööle nende meeskonda just selle mõttega, et südamesiirdamise temaatika Eestis käima lükata. Siis me saime üsna kiiresti prof Karl Lemströmiga üsna headeks sõpradeks. 2010 tulin tagasi ja paigaldasime siin esimese pumba.

See tähendab, et 2009 Te ei töötanud PERHis üldse?
Jah. Ma olin Helsingis ametlikult südamekirurgina tööl ja just abipumpade ning siirdamise peal. Ma läksin mõttega mitte hakata siin siirdamisi tegema, vaid arendada head koostööd - 80 kilomeetrit põhjapool on ju süsteem olemas. Nad on teinud alates 1985. aastast üle 500 siirdamise ehk 20-25 siirdamist igal aastal. Neil on tohutu kogemus. Meie teeks siin võib olla paar tükki aastas. Ka soomlased olid väga huvitatud, sest nad saavad jälle paar juhtu juurde.
Siis me hakkasime ka Scandiatransplandiga läbirääkimisi pidama. Esimesed kirjad kirjutasingi ma vist juba siis, kui Soomes olin. Algul oldi umbusklikud, sest meil oli siin ju see neeruskandaal olnud, aga nüüd oleme alates 1. oktoobrist Scandiatransplandi täisliikmed. Paar aastat oleme olnud proovi ajal, mis tähendab, et meie anname südameid, aga nemad meile ei anna. Kuid alates 1. oktoobrist oleme nagu kõik teised Skandinaaviamaad, kes sinna kuuluvad.
Islandil on muide siirdamine samamoodi koostöö vormis lahendatud. Kuna see on väike riik ja väga väike populatsioon, siis nende südamesiirdamised tehakse Rootsis.

Mitte Ameerikas?
Ameerika ei tule kõne alla, sest see on liiga kaugel. Süda talub ilma vereta olekut neli tundi. See tähendab, et nelja tunni jooksul alates sellest hetkest, kui läheb klemm peale ja süda lõigatakse välja, peab ta uuesti verd saama, olema järgmisse organismi sisse õmmeldud. Seepärast need vahemaad ei saa väga pikaks minna. Süda on selles suhtes kõige tundlikum siirdatav organ. Seepärast ei saa me ka kaugete riikidega koostööd arendada. Ja seepärast valisime koostööpartneriks ka Eurotransplandi asemel Scandiatransplandi. Skandinaaviaga on meil aga lihtne ja hea koostöö ,läheme haigega helikopteriga pool tundi ja olemegi Helsingis haigla katusel.

Millised on soomlaste tulemused muu maailma taustal?
Neil on väga head tulemused. Elulemuse näitajad on keskmisest kõrgemad. Ma arvan, et see on Eesti haigele kõige parem lahendus.

Kas nad lähevad siis väga kindla peale?
See on küll väga õige väljend soomlaste puhul. Nad on äärmiselt põhjalikud. ja tegutsevad tõesti väga kindla peale. Mitte selles suhtes, et nad jätaksid mõne haige ravimata. Meil oli paar aastat tagasi üks katse, kus haige läks juba helikopteriga Helsingisse, me hakkasime Karliga siin südant välja võtma… selle südame parem pool oli aga selle paari tunniga väga palju kehvemaks läinud. Haige oli juba seal, narkoosis, intubeeritud ja ootas. Alati enne, kui retsipiendi lõikust alustatakse peab olema kirurgil doonori rindkere lahti võetud, üle vaadatud, et jah kõik sobib, et teises kohas alustada lõikust. Siis võtsimegi siin lahti ja otsustasime, et see süda ikkagi ei kõlba. Muidu oleks see siirdamine juba tol korral ära toimunud.
Et otsustada, peab olema kogenud tegija. Peab julgema öelda, et ei sobi ikkagi, sõitke nüüd helikopteriga tagasi. Kui sa algaja oled, siis ütled, et sobib ikka, sest kuidas ma nüüd nii lolli otsuse tegin, et saatsin haige helikopteriga rahva raha eest niisama teise riiki. See on hästi hea, kui saab kogenud inimestega kogu protsessi jagada.

Kas praegu on Eestis ideaalne seis südame siirdamiseks?
Ma arvan küll, et praegu on kõik hästi. Kui tuleb esimene oktoober ja me saame kaks haiget aastas panna hädaolukorra eelisjärjekorda, st kui on pumbaga probleem, me saaksime üks kõik millise maa südame eelisjärjekorras.

Kas meil on piisavalt südameid? Fataalseid õnnetusi juhtub küll alatasa.
See oli ka üks minu mõte, et kui me ei saagi neid südameid eestlastele siirata, siis need organid ei lähe vähemalt prügikasti. Ma arvan, et Eestist on umbes 20 südant maailma läinud alates 2013. aastast. Ja südant tuleb välja võtma alati sama tiimi inimene, kes on ka siirdamismeeskonnas. Teistele ei panda seda kohustust. Kui süda on juba välja lõigatud, siis peab sinna ka midagi asemele panema. Selle vastutuse võtab ikka oma tiimi inimene, kes hindab südant samade kriteeriumite järgi.

Kui suur roll on siirdamisel operatsiooni juhtival kirurgil?
Enamik arste ütleb, et südame siirdamine on lihtne lõikus. Mina küll väga ei loobiks sõnu. Seal ei ole niivõrd tähtis see üks kirurg - kogu tiim peab olema pädev. Kõik peavad jagama oma asja väga hästi, sest siis asjad õnnestuvad. Seal on väga suur roll ka anestesioloogidel. Ma arvan, et tehniliselt me saaksime siirdamise ka siin majas tehtud, sest me ju südant õmbleme iga päev. Aga just kõik see muu taustsüsteem ja jälgimine on väga oluline. Haiged käivad praegu iga kahe nädala tagant Helsingis jälgimisel. Kõik on tehtav ka siin, aga kas see on mõistlik? Ehk siis, kui patsiente hakkaks väga palju tulema, aga praegu on see väga hea lahendus.