Foto: Scanpix/ PantherMedia

Ravimiametile saadetud ohujuhtumi teatistes bioloogiliste preparaatide kasutamisel anti 2017. aastal kolmel juhul teada haigla personali vest patsiendi identifitseerimisel.

2017. aastal tegi ravimiamet neli inspektsiooni rakke ja kudesid hankivatesse ja käitlevasse tervishoiuasutusse, kus kontrolliti sugurakkude ja embrüote ning vereloome tüvirakkude hankimist, ning inspekteeriti kolme verekeskust.

Bioloogiliste preparaatide järelevalve sisaldab muuhulgas raskete kõrvaltoimete ja kõrvalekallete käsitlemist. Rakkude, kudede ja elundite hankimise ja käitlemise raskete kõrvaltoimete ja kõrvalekallete teatisi laekus Eesti hankijatelt ja käitlejatelt kokku viisteist.

Ühel juhul oli tegemist vereloome tüvirakkude doonormaterjali talitluse puudumisega, mis ei olnud seotud siiriku käitlemise ega siirdamisprotsessiga, vaid harvaesineva hemofagotsütaarse sündroomi kujunemisega patsiendil. Ühel juhul teavitati haigla personali veast patsiendi identifitseerimisel ristsobivustesti läbiviimise protsessis - ohtu retsipiendi elule ja tervisele ei tekkinud. Ühel juhul teavitati probleemsest testimiskomplektist, mida kasutati ka kahe doonori testimisel – järelkontrollis osutusid mõlemad doonorid nakkuse suhtes negatiivseks. Neli juhtu olid seotud nõela murdumisega munasarja punktsioonil munarakkude hankimisel. Nõelad eemaldati ja patsientidele see probleeme ei põhjustanud. Ühel juhul tekkis doonoril pärast munarakkude aspiratsiooni munasarja ja munajuha põletik, mis taandus pärast antibiootikumravi. Ühel juhul teatati munarakudoonoril CFTR geenis (tsüstilise fibroosi transmembraanse juhtivuse regulaatorgeen) heterosügootse haigusseoselise muutuse tuvastamisest. Doonor oli munarakke annetanud enne 2015. aastat, kui tsüstilise fibroosi geneetiline testimine kohustuslikuks muudeti. Selle doonori materjali abil on sündinud kaks last ning nende vanemaid  teavitati sellest ning soovitati geneetiku konsultatsiooni. Ülejäänud kuue juhtumi puhul oli tegemist kunstliku viljastamise järgse munasarjade hüperstimulatsiooniga, kõik patsiendid paranesid.

Rahvusvahelise teavitussüsteemi kaudu teavitati Ravimiametit probleemsetest nakkushaiguse testide partiidest, kuid Eesti rakkude, kudede ja elundite hankijad ja käitlejad teavituses nimetatud testi ei kasutanud.

Verekäitlejatelt saabus ravimiametile 90 ohujuhtumi teatist. Neist 58 juhul teavitati raskest kõrvaltoimest või selle kahtlusest, mis olid seotud immunoloogilise või mitteimmunoloogilise hemolüüsi või allo-antikehade tekkega, vereülekandest tingitud akuutse kopsude kahjustusega, anafülaksiaga ja C-hepatiidi ülekandumisega. C-hepatiidi ülekandumise juhtumi puhul uuriti kõikide ülekantud verekomponentidega seotud donatsioonide säilitusproove. Säilitusproovid osutusid C-hepatiidi viiruse suhtes negatiivseks ja patsiendi nakatumine C-hepatiiti ei olnud seotud vereülekandega. Juhtumite täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks kaasati vajadusel immunohematoloogia referentlabor, kes tuvastas ka tekkinud antikehad ning andis soovitusi edasisteks verekomponentide sobitamisteks. Üks immunoloogilise hemolüüsi juhtum oli seotud ABO veregruppide kokkusobimatusega ning lõppes patsiendi surmaga.

Lisaks teavitati kahel juhul haigla personali veast patsiendi identifitseerimisel, mille tulemusena kanti üle vale verekomponent. Ühel juhul eksiti patsiendi identifitseerimisega vereproovi võtmisel ning seetõttu määrati vale veregrupp ja kanti üle vale verekomponent. Teisel juhul eksiti patsiendi identifitseerimisega vahetult enne verekomponendi ülekandmist, mistõttu kanti üle vale verekomponent. Kummalgi patsiendil vereülekande ajal ega järgselt kõrvaltoimet ei tuvastatud. 

11 juhul teavitati trombotsüütide kontsentraadi mikrobioloogiliste uuringute positiivsest tulemusest, millest neljal juhul näitas edasisine uurimine, et tegemist oli valepositiivse vastusega. Enamikel juhtudel põhjustas positiivse vastuse verekomponenti sattunud bakter Propionibacterium acnes ning saastumine toimus tõenäoliselt veeni punkteerimisel. Verekomponentide mikrobioloogiliste uuringute tulemused olid väljastamise hetkel negatiivsed ja patsientidel need juhtumid probleeme ei põhjustanud.

19 ohujuhtumit käsitlesid korduvdoonorite positiivset või määramatut vereanalüüsi tulemust nakkustekitaja markerite suhtes (HIV, süüfilise tekitaja Treponema pallidum, B- või C-hepatiidi viirus). Nakkustekitajate suhtes positiivseks või määramatuks osutunud verekomponendid hävitati ja neid ülekandeks ei kasutatud. Lisaks kontrolliti vajadusel üle ka nende doonorite viimase viie aasta vereloovutused. Ühel korral alustati tagasivaateprotseduuri doonori partneri võimaliku B-hepatiidi nakkusega seoses. Kõikide tagasivaateprotseduuride käigus kontrolliti doonorite eelnevate donatsioonide säilitusproove ning need osutusid nakkustekitajate suhtes negatiivseks.