Foto: Raul Mee

Tervise Arengu Instituudi tervisestatistika osakonna analüütik Marika Inno andis tervisestatistika teabepäeval ülevaate tervishoiuasutuste tegevusest aastatel 2007–2016.

Kvaliteetse statistika saamiseks peab TAI teenuseosutajate loendit, mida uuendatakse korra kuus. 2016. aasta lõpu seisuga oli Terviseametis registreeritud 1519 tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajat ( TTO), Tervise Arengu Instituudi andmetel tegutses neist 1405 TTO-d, mis moodustasid umbes 1,5% kõigist Eestis tegutsevatest ettevõtetest.

Võrreldes 2007. aastaga on tegutsevate tervishoiuasutuste arv kasvanud 99 asutuse võrra. Keskmiselt on aastas juurde tulnud 60 asutust, suurem juurdekasv oli aastatel 2012–2014, kui juurde tuli üle 75 asutuse aastas.

Töö lõpetas keskmiselt 49 asutust aastas, oluliselt erinev oli viimane ehk 2016. aasta kui lõpetanud asutusi oli vaid 26. Viimase kümne aasta jooksul on tervishoiusektor olnud suhteliselt stabiilne – 2016. aasta lõpus oli 1405st töötavast asutusest üle 900 tegutsemas juba 2007. aastal.

Asutusi, mille tegevuse nii algus kui lõpp jäid viimasesse kümnesse aastasse, oli vaid 70, keskmise tegutsemisajaga 2,5 aastat. Nende hulgas oli 24 eriarstiabi-, 15 hambaravi-, 11 perearstiabi- ja 7 õendusabiasutust, 2 haiglat ning 11 muud asutust. On asutusi, mis lõpetavad tegevuse juba esimesel aastal, kuid kui TTO saab kahe-kolme aasta jooksul „jalad alla“, püsib ta turul veel pikka aega.

Asutuste arvus 10 000 elaniku kohta on toimunud väike tõus– kui 2007. aastal oli see 9,8, siis 2016. a 10,7 asutust. Siin on mõjutajateks nii suurenenud asutuste arv – 2007. aastal 1306 ja 2016. aastal 1405 asutust, kui ka vähenenud rahvaarv – 1,338 miljonit 2007. a vs 1,316 miljonit 2016. a.

Õiguslik vorm
Eesti tervishoiusüsteemis osalevad nii avaliku kui erasektori teenusepakkujad. Teenuseid võivad osutada vaid isikud või asutused, kes tegutsevad eraõiguslike või avalik õiguslike juriidiliste isikutena: äriühinguna, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtjana tegevusloa alusel.

Enamik haiglaid on kas kohalike omavalitsuste omandis olevad aktsiaseltsid või riigi, kohalike omavalitsuste või muude avalikõiguslike organisatsioonide poolt asutatud sihtasutused. Enamik ambulatoorse arstiabi osutajatest on eraomandis. Kõik perearstid on kas ise eraettevõtjad või teiste perearstide ja kohalike omavalitsuste omandis olevate äriühingute palgatöötajad.

Sarnaselt üldisele ettevõtluse arengule riigis on tervishoius füüsilisest isikust ettevõtjate arv vähenemas ja osaühingute arv tõusmas. Kui 2007. aastal oli füüsilisest isikust ettevõtjaid tervishoiuasutuste hulgas 356 ja osaühinguid 826, siis 2016. aastal oli asutustest 202 füüsilisest isikust ettevõtjad ja viis korda rohkem osaühinguid. Aktsiaseltside arv on vähenenud 64-lt 49-le. 

Sihtasutuste ja muude õiguslike vormidega asutuste arvud on aastate lõikes muutunud väga vähe, moodustades 2016. aastal 8% kõigist asutustest.

Kõige suurem muutus on olnud perearstiabiasutuste osas, kus 2007. aastal moodustasid füüsilisest isikust ettevõtjad ühe kolmandiku perearstiabiasutustest. 2016. aastaks oli FIE-dest perearstiabi osutajaid jäänud vaid kuuendik.

Avaliku sektori haiglates erinevad teenused, erasektor on sageli spetsialisseerunud õendus või günekoloogiale. 

Teenusepakkujate arv elanike kohta
Kõige rohkem tervishoiuasutusi – 501 – tegutses 2016. aastal Tallinnas, see moodustas 35,6% kõikidest tervishoiuteenuse osutajatest. Järgnesid Tartu linn 137 ja Ida-Viru maakond 127 asutusega. Ka inimesi elas 2016. aasta lõpus statistikaameti andmetel kõige rohkem Tallinnas – 32,4% rahvastikust. Kõige vähem tervishoiuasutusi oli Hiiumaal (13 asutust), Läänemaal (26 asutust) ja Valga ning Järva maakonnas, mõlemas 28 asutust.

Asutuste absoluutarv ei näita kui kättesaadav on olnud arstiabi erinevatel aastatel ja erinevates maakondades. Kõige rohkem asutusi 10 000 elaniku kohta oli 2016. aastal Tartu linnas (14,5) ja Hiiu maakonnas (13,9). 2007. aastal oli kõige rohkem asutusi Hiiu ja Saare maakonnas, vastavalt 15,6 ja 12,8. Kõige vähem asutusi 10 000 elaniku kohta oli Ida-Viru maakonnas – 2007. aastal 7,1 ja 2016. aastal 8,8.

Näiliselt on kõige vähem perearstiasutusi 10 000 elaniku kohta Tallinnas, kuid siin on ka suured nimistud. Suurima arstide arvuga perearstiabiasutused asusid Tallinnas (2016. aastal keskmiselt 2,8 perearsti asutuse kohta), Pärnus (2,6) ja Tartus (2,4). Väikseimad perearstiabiasutused olid Põlvamaal keskmiselt 1,1 perearstiga asutuse kohta. 

Hambaravi asutusi on enim 10 000 elaniku kohta Tallinnas ja Tartus, vähim Ida-Virus ja Valgamaal. 

E-tervis
2008. aastal loodi tervise infosüsteem (digilugu ehk e-tervis). Eesmärgiks oli muuta tervishoiuteenuse osutamine tervise infosüsteemi abil kättesaadavamaks ning parandada ravikvaliteeti parema infovahetuse kaudu. E-tervise andmestik sisaldab ambulatoorseid, statsionaarseid ja päevaravi epikriise, saatekirju ja nende vastuseid, immuniseerimise teatisi jne. 1. juulist 2015 muutus kohustuslikuks elektroonilise hambaravikaardi edastamine tervishoiu infosüsteemi. Alates sellest ajast hakkasid ka hambaarstid etervisele dokumente edastama.

E-tervisega ei ole alates 2016. aastast oluliselt rohkem liidestunuid ja ka andmeid ei saadeta oluliselt rohkem. 2016 liidestunuid 97%, infot saatis sinna vaid 73%. Praegu 98%, dokumente on saatnud 75%, ehk on saadetud vähemalt üks dokument aasta jooksul. 

Kokkuvõte
Eesti tervishoiusüsteemi arengut aastatel 2007–2016 iseloomustab stabiilsus, mis on nähtav jälgides tervishoiuteenuse osutajate arvus ja koosseisus toimunud muutusi. Olulisematest sündmustest langesid sellesse perioodi tervise infosüsteemi käivitamine, iseseisva õendusabi arendamine, kiirabireform ja esmatasandi arstiabi tugevdamine. Tervishoiusüsteemi arendamine vajab põhjalikku planeerimist ja stabiilsust, pikemalt ettenägemist kui üheks aastaks või sekkumist ainult kiiret lahendust vajavate probleemide puhul. Muidu võib tekkida olukord, kus üldistest arengutest tingitud ja tervishoiusüsteemi jaoks vajalike otsuste tegemine jääb detailide varju ja lükkub pidevalt edasi. Tugev tervishoiusüsteem, järjepidevus ja kindlustunne koos uute võimaluste kasutuselevõtmise ja muutustega kohanemisel on ka patsiendi huvides.