Õiguskantsler: retseptiravimi manustamise üle ei tohi otsustada hooldaja
Õiguskantsler Ülle Madise nõunikud kontrollisid mullu novembris ette teatamata Valga Haigla ASi hoolekande osakonna tegevust ja selle klientide elamistingimusi. Positiivse kõrval märgati ka puudusi, millest osa olid seotud ravimite käitlemisega.
Näiteks ei olnud kontrollkäigu ajal pidevalt lukustatud IV korrusel asuv töötajate ruum, kus asusid lahtised ravimikorvid. Ühes korvis oli retseptiravim (Valocordin Diazepam), mille puhul ei olnud võimalik aru saada, kellele see oli määratud. Kontrollkäigul nähtud ravijuhisest võis järeldada, et mõnikord otsustavad hooldajad ise rahutule kliendile retseptiravimit (Valocordin Diazepam) anda. Raviskeemi järgi jagab retseptiravimeid ravimidosaatoritesse hooldekodu hooldusõde.
Ravimite väär kasutamine võib ohustada inimese elu ja tervist. Seetõttu on seadusandja ette näinud, et ravimeid säilitades tuleb vältida nende sattumist kõrvaliste isikute kätte. Hooldekodus viibib teenusel kliente, kes ei pruugi oma seisundi tõttu olla võimelised mõistma ravimite väärkasutuse tagajärgi. Kui ravimid on kõrvalistele isikutele kättesaadavad, võib hooldekodu töötajatel kaduda ülevaade olemasolevatest ravimitest ja nende kogustest. Samuti võib tekkida küsimus, kas klientidele on ravimeid antud õiguspäraselt. Kui tekib ootamatult kiire vajadus konkreetse ravimi järele ja selle varud on hooldekodu töötajate teadmata otsa saanud, võib see ohustada klientide elu ja tervist. Sestap on oluline säilitada ravimeid nii, et need ei satuks klientide kätte, kellele need ei ole mõeldud.
Seadusest tulenev õigus elu ja tervise kaitsele tähendab ka seda, et retseptiravimite manustamise otsustab vajaliku väljaõppega spetsialist. Ravimid, eriti retseptiravimid, võivad oskamatul kasutamisel (sh nende koos- ja kõrvalmõjude tõttu) ohustada elu ja tervist. Seetõttu peab retseptiravimi manustamise vajaduse üle otsustama selleks vajaliku koolituse saanud tervishoiutöötaja (nt õde), kes vastutab ka selle eest, et ravimi võtmine oleks põhjendatud.
Erandjuhud
Juhul kui klient ei pea mõnd ravimit võtma pidevalt, vaid arst on selle ette näinud üksnes vajadusel (näiteks haiguse ägenemisel), tuleb silmas pidada kaht asjaolu.
Esiteks peab olema võimalik kontrollida, kas ravimi manustamine oli põhjendatud. Tervishoiuteenuse osutaja (nt õde) peab seisma selle eest, et ka arst saaks vajadusel antava ravimi manustamist tagantjärele kontrollida (nt millistel asjaoludel pidi ravimit andma). Korrektne dokumenteerimine aitab välistada ohtu, et kliendile manustatakse ravimeid ilma meditsiinilise näidustuseta hoopis mõnel muul (lubamatul, nt ohjeldamise) eesmärgil.
Teiseks, ravimi manustamise üle tohib otsustada vaid tervishoiutöötaja (nt õde), mitte hooldaja. Hooldaja võib jagada ravimeid, mis kuuluvad arsti määratud raviskeemi ning mille puhul ei tule iga kord hinnata ravimi andmise vajadust.
Iga retseptiravimi puhul peab saama tuvastada, kellele see on määratud. Niisuguste retseptiravimite säilitamine, mis ei ole konkreetsele kliendile määratud, tekitab kahtluse, et neid antakse pädeva meediku otsuseta ka klientidele, kellele need ei ole mõeldud.
Mis tuleb tagada?
Eelnevat silmas pidades palub õiguskantsler tagada, et
- klientidele manustataks üksnes neid retseptiravimeid, mille arst on neile määranud;
- nii-öelda vajadusel manustatud retseptiravimite üle peetaks arvestust nii, et oleks selge, millise raviskeemi järgi kliendile ravimit anti ning kes ja mis põhjusel otsustas seda teha;
- retseptiravimi manustamise vajaduse üle otsustaks selleks vajaliku koolituse saanud tervishoiutöötaja ning see dokumenteeritaks nõnda, et oleks võimalik tagantjärele kontrollida arsti pädevuseta tervishoiutöötaja tegevust;
- ravimeid käideldaks nõuetekohaselt.
