Foto: Andres Haabu

Jevgeni Ossinovski läks ministri ametisse, et venima jäänud asjad ära teha.

Endine tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski andis Meditsiiniuudistele pika intervjuu, kus võttis kokku oma aja ministrina.

Mida lubab riigieelarve strateegia aastateks 2019-2022 tervishoiule?

Tervishoiule uus ja oluline lisaraha puudutav otsus sai tehtud eelmises riigieelarve strateegias, mis toovad lisaraha tervishoidu ka järgmistel aastatel. Võib öelda, et tervishoiu valdkonna rahastamisel on ministril läinud läbirääkimistel hästi. Selle aasta jätkuv fookus oli HIV ja narko teemadel, mida ma olen oma ametiaja algusest peale prioriteediks pidanud. Esimene 600 000 eurot sai paika 2016. aasta aprillis. Sama aasta novembris, uue valitsuse ametisse asumisel, suurendasime seda summat veel 500 000 võrra. HIV strateegias said aastani 2025 kulud ja lisavajadused kokku loetud ning järgmisest aastast tuleb püsivalt sellesse valdkonda juurde 1,5 miljonit eurot, mis kasvab kahe aasta pärast kahe miljonini. Meil on ambitsioonikas eesmärk vähendada uute HIV-juhtude arvu kaks korda.

Kas on HIV-strateegia kuidagi mõjunud ka?

Teenuste areng on olnud kiire. Selle valdkonna põhiline probleem on olnud tugev alarahastus, pikaajalist plaani on olnud vähe, teemat ei ole poliitiliselt prioriteediks peetud. Narkoravis näiteks oleme seda teemat Viljandiga põhjalikult käsitlenud. Ühendasime omavahel Viljandi haigla ja Sillamäe narkoloogilise rehabilitatsiooni keskuse. Eelmisel aastal avati seal täiendav osakond – 10 kohta. Olen öelnud Priit Tamperele, et ava nii palju kohti, kui saad, raha me leiame. Põhipiirang on tegelikult personal – pole piisavalt psühhiaatreid ja psühholooge.

Me oleme laiendamas opioidsõltuvusraviga integreeritud ARV-ravi ka Ida-Virumaale, mis on väga vajalik. Need samad süstlavahetused, mis avati Põhja-Tallinnas, peaksid olema tegelikult ka mujal. HIV-testimine perearstide juures ja veel terve rida tegevusi, mis me peame tegema, et seda tulemust saavutada. Lühikeses plaanis mõju veel väga näha ei ole, aga need on tegevused, mida tuleb teha järjepidevalt.

See on üks neist asjadest, mis ma loodan, jääb minust ministeeriumile maha. Isegi kui teema ei ole igapäevaselt akuutne, siis taustal on HIVi ja narko näol tegemist ühe suurima rahvatervise probleemiga.

Minu ametisse asumisest oli kaks olulisemat investeeringuobjekti, mis riigi investeeringute nimekirjas tolleks hetkeks ei olnud – Viljandi haigla ja Ida-Viru keskhaigla II etapp. Kui eelmisel aastal jõudsime põhimõttelise kokkuleppeni, kuidas Viljandit rahastada, siis 2016. aastal leppisime kokku, et Ida-Virumaa II etapp läheb projekteerimisse. Nüüd sai ka jätkurahastus riigieelarve strateegias kokku lepitud.

Kolmas asi mis oli minu jaoks pikka aega ettevalmistusfaasis, aga nüüd lõpuks eelmise sügise eelarveotsustega startis, oli geeniprojekt. Ehk ennetava meditsiini suurem juurutamine igapäevases tervishoius. Sel aastal tuleb riigieelarvest 5 miljonit eurot, et 100 000 proovi koguda. Lisaks peame lähiaastatel arste koolitame, info TISi viima, looma otsustustoed, et arstid saaksid seda infot ka päriselt patsiendi huvides kasutada. Eelarvestrateegias lepiti kokku 20 miljonit eurot nelja aasta peale ehk 5 miljonit igal aastal. See on tuleviku mõttes kindlasti üks olulisemaid samme.

Minu prioriteetide hulka käib ka kogu ohvriabi temaatika, mis küll tervishoiuga otseselt ei haaku. Ka sinna on lisavahendid planeeritud.

Kas tulubaasi laiendamiseks on plaanis veel midagi lisaks nn pensionäride valemile? Näiteks dividendide maksustamine?

Mis dividende puudutab, siis seda me teeme teist kaudu. Maksuametil on välja töötatud süsteem, kuidas kvalifitseerida osa dividenditulu palgatuluks ja siis sellelt makstakse ka sotsiaalmaks. Maksuameti kodulehel on see info olemas ja maksuamet informeerib ka ettevõtteid, kus makstakse liiga vähe palka ja liiga palju dividende.

Mis puudutab tervishoiureformi, siis kuna rahastusotsused on tehtud, on nüüd oluline, et see järk-järguline eelarvebaasi suurenemine koos oodatava sotsiaalmaksu parema laekumisega toob tervishoidu raha juurde ja ülesanne on jõuda selleni, et see jõuaks patsientideni läbi ravijärjekordade lühenemisena ka päriselt. Sel aastal on meil võetud prioriteediks endoproteesimine, kus järjekord peaks lühenema umbes poole võrra ja kataraktki operatsioonide peale läheb päris korralik lisaraha. Raha tuleb juurde vaimse tervise valdkonda ja pediaatriasse. Päris mitmel erialal, sealhulgas psühhiaatrias, ei ole võimalik paraku teenusemahtu kiiresti kasvatada, sest spetsialiste ei ole.

Mahtude kasv peaks andma ka haiglatele kindlust plaanide tegemisel ja personali värbamisel. Samuti peaks see andma laiema tunnetuse, et asjad lähevad tõepoolest paremaks.

Dementsus tuleb ka fookusesse?

See on laiem küsimus, kuidas integreerida tervishoiu ja sotsiaalteenuseid. Minu ajal me jõudsime nii kaugele, et Viljandi haigla baasil piloteerime ühendatud teenuse- ja rahastusmudelit. Kõige lihtsamad asjad on tehtavad suhteliselt kiiresti. Selles suunas võiks edasi liikuda, et näiteks hooldekodude meditsiinilise komponendi võiks tegelikult haigekassa kinni maksta.

Oleme saanud mitu olulist protsessi käima. Üks on hoolduskoormuse tervikvaade, kus me asume piloteerima hoolduskoormuse ühtset hindamist. Ja teisalt peame vaatama, kuidas tervishoid võiks sellele sotsiaalteenusele appi minna.

Kas on seatud ka siht SKP % tõstmise peale ja mis ajaperspektiivis? Mis protsent võiks Eestis üldse eesmärgiks olla?

Eesmärk võiks olla kõigile vajadusel kättesaadav kvaliteetne teenus. Ma olen seda alati öelnud, et meie eesmärk ei pea olema see, mida me kulutame, vaid meie eesmärk peab olema see, mida me selle raha eest vastu saame. Meil ei ole mõtet end võrrelda näiteks Prantsusmaaga. Meie süsteemi suur pluss on kõrge efektiivsus. Kindlasti ei peaks me liikuma selles suunas, et kulutame rohkem, aga oleme vähem efektiivsed.

Mõõdikud ei peaks tulenema sellest, palju me raha sisse paneme, vaid mis on see teenuste pakett, mida me tahame, et meie tervishoiusüsteem osutaks. Selge on see, et tervishoiule hakkab kuluma rohkem kõikides ühiskondades seoses elanikkonna vananemise ja tehnika ning ravimite kallinemisega.

Meie tegelik ülesanne on ühelt poolt parandada neid näitajaid, mis suurendavad tervishoiukulusid ja puudutavad ennetamist. Meil on tõsiseid probleeme terviseriskidega. See on ka põhjus, miks ma nende teemadega olen tegelema hakanud. Kui me tahame, et tervena elatud eluaastaid päriselt juurde tuleks, siis seda ei paranda mitte arsti visiitide arvu tõstmisega, vaid inimesed peavad olema tervemad. Teine pool on see, et ka ennetust saaks selle sama personaalmeditsiini kaudu paremini teha - haiguseid varem avastada ja paremini diagnoosida ning ravida.

Oluline teema minu jaoks on solidaarse tervishoiumudeli hoidmine. See on täiesti loomulik, et olukorras, kus jõukus jaguneb ebavõrdselt, tekib jõukamal otsal soov solidaarsest süsteemist väljuda. Neile tundub loogiliselt, et nad saaksid oma ravi paremini kätte makse maksmata kohapeal teenuse eest tasudes. Aga selge, et kui me sellele survele järele anname, siis enamik Eesti inimesi hakkab saama tulevikus piiratumat ja halvemat teenust. Sellega kukub kogu süsteem kokku ja kogu senine ühiskonnamudel muutub väga oluliselt. See kuidas seda solidaarset mudelit hoida on kindlasti üks olulisi ja prioriteetseid teemasid. Meil pole vaja seda mitte lammutada, vaid tugevdada.

Lühidalt öeldes – jah, raha on juurde vaja, aga selle asemel, et mõõdikuna paika panna, mitu protsenti me kulutama peaksime, tuleks paika panna, millist teenust me täpselt tahame, milline on see pakett.

Samas on meil ka 90 000 ravikindlustuseta inimest, mis on minu meelest nonsenss – see küsimus vajab ka kindlasti kiiret lahendamist.

Kas hambaravis hakkab patsiendile hüvitatav summa tulevikus suurenema?

Ikka.

Kas haigekassa hakkab tulevikus ka laste kõigi ortodontiliste teenuste eest maksma? See ei ole ju ka elustiilist tingitud nagu näiteks joodiku läbi põlenud maks, et vaata peeglisse!

Esiteks ma ei ole sellega nõus, et vaata peeglisse. Tervisekindlustus on see koht, mille kaudu ei kasvatata patsienti. Tervisekindlustus on kindlustus ja kui asjad on halvasti, siis sind lihtsalt aidatakse sõltumata sellest, mida sa tegid või ei teinud. Kogu see loogika, et kui sa oled tublisti tervisekontrollis käinud, saad ka paremat teenust, pöörab selle loogika täiesti äraspidiseks.

Aga mis puudutab hambaravi paketti kui sellist, siis muidugi on mõistlik seda laiendada ja mitte ainult hambaravis, vaid ka väga paljudes teistes teenustes. Siia kuuluvad ka need vähiravimid, mis on meie poolt tõhusaks tunnistatud, kuid on meile liiga kallid – need ongi tervishoiu valikud. Kui me oleme valmis rohkem raha panema, siis me saame paremat teenust. Kui me arvame, et peaksime selle koha peal kokku hoidma, siis saavad seda teenust ainult jõukad. Minu selge ja ilmavaateline arusaam on see, et teenused peaksid olema võimalikult paljudele kättesaadavad, osalus peab olema piiratud – selle pärast me tegime hambaravihüvitise, retseptiravimite omaosaluse lae peale ja kindlasti on vaja tulevikus edasi pingutada selles suunas, et teenuste pakett oleks laiem. Ja loomulikult nõuab see lisaraha.

Kas sellele üsna piiratud ja väikeste summadega ortodontiale saaks ka lage rakendada?

Praegu me arvutame omaosaluse koormust üksikutes kohtades, näiteks ravimite puhul. Tegelikult meie e-tervise süsteemis ei ole mingisugust probleemi hinnata summaarselt inimese omaosaluse koormust. Kui sellele mingisugused tingimused seada ja lagi peale panna, siis see on tehniliselt võimalik ja selles suunas sotsiaalministeerium ka töötab.

Et lootus jääb…

Mitte lootus, vaid tegelikult jääb diskussioon.

1 miljon inimest, üks haigla, väiksemad kliinikud? Rahaliselt ei ole ju praegune süsteem ratsionaalne.

Aga mina ei ole nõus. Ma olen täiesti veendunud, et Eesti haiglavõrk on praegu täiesti optimaalne. Ainuke sisuline reform, mis jäi omal ajal lõpule viimata on see, et Tallinnas võiksid olla keskhaiglad ühendatud. Praegu tuleks otsustada, kas Tallinnas on kaks haiglat PERH ja keskhaigla või üks Tallinna haigla, mis oleks mõlema keskhaigla baasil pluss PERH. See on asi, mille võiks ära lahendada ja see on ka põhjus, miks ma toetan Tallinna Haigla rajamise ideed.

Igas maakonna keskuses ja sellises suures linnas nagu Narva on olemas eriarsti vastuvõtud, on olemas EMO ja eriti krooniliste haigete tarbeks ka hulk ambulatoorseid vastuvõtte – minu meelest on see absoluutselt vajalik ja mingisugust muutust siin võrgus vaja ei ole. Mida on vaja, on tervishoiuteenuse osutamise mudel. See on see, mida me Viljandis teeme, kus me ehitame aktiivravihaiglat ja perearstikeskust koos, et nad oleksid ka sisuliselt integreeritud. Ka mitmes teises linnas ehitab üldhaigla enda juurde ka perearstikeskuse.

Selge on muidugi see, et kõigil eriarstiabi erialadel ei osutata teenuseid juba praegu üldhaiglates ja ilmselt on mõistlik veel mõningaid erialasid viia kesk- või regionaalhaigla tasemele. Aga põhimõtteliselt peaks igas maakonnakeskuses üldhaigla olema.

Efektiivne või ebaefektiivne… regionaalpoliitika ongi ebaefektiivne. Selle eesmärk on edendada hoopis teistsugust väärtust – et igal pool Eestis oleks võimalik elada ja tervishoiuteenuse kättesaadavus on selleks hädavajalik.

Valgas ja Põlvas peaks siis saama sünnitada või mitte?

Ma olen olnud ainult Lõuna-Eesti haiglate võrgustumise juures. Kui varem tähendas võrgustamine, et võtke need aktsiad ära ja tehke selle haiglaga midagi ja küllap mõni lootis, et see on valutum viis mõned erialad kinni panna, siis mina ütlesin, et selle seadustamise eelduseks on see, et kliinikum ja haiglad lepivad kokku neis erialades, mis jäävad alles – et haigla juhtidel jääks alles kindlus haigla arendamiseks. See on ju levinud olukord, et haiglajuhil on mõni arst, kes jääb mõne aasta pärast pensionile ja ta tahaks uut otsida, aga kuidas ta teda otsib, kui pole teada, kas see eriala jääb alles või mitte. Ükski noor spetsialist ei tule sellise perspektiiviga. Selline kokkulepe ka saavutati. Ehk siis mõlema haigla võrgustumise eelduseks oli kokkulepe nende erialade kohta, mida osutatakse järgmise 10-15 aasta jooksul.

Sealt see sünnitusmajade asi pihta hakkaski. Lepiti kokku, et pikas vaates pole neis haiglates sünnitusabi osutamine perspektiivikas. Kui haiglad omavahel lepivad kokku, siis minul ministrina ei ole ka pädevust öelda, et nii ei peaks olema. Meil on muidugi olnud ministreid, kes on arvanud, et minister peaks juhtima iga haigla igat osakonda, aga see selleks. Küsimus oli selles, kuidas seda tehakse ja millal seda tehakse.

Valgas on inimesed mures, et sünnituse järel lähevad ka muud erialad. Kliinikum kinnitas, et muude erialade osas pole plaani rohkem midagi koondada. Kui siis ainult eriala sees mahte vähendada. Aga sünnituse puhul oli see selgelt arusaadav, sest järgmise 10 aasta jooksul väheneb fertiilses eas naiste arv kolmandiku võrra ja selge on see, et nii väikse sünnituste arvuga ei ole pikas vaates võimalik seda osakonda lahti hoida.

Põlva puhul leppisid aktsionärid tegelikult kokku, et teenust osutatakse aastani 2019 – see on must-valgel lepingus kirjas ja ma läksin sellega valitsusse. No ei ole väärikas. Niimoodi ei käituta.

Valga puhul kuupäeva ei pandud, lisati, et otsitakse võimalusi, kuidas jätkata võimalikult kaua – aga ei ole neid võimalusi väga otsitud.

Teine pool on muidugi see, et tervishoiukorralduslikud muudatused tuleb ikka inimestega läbi rääkida. Ei ole nii, et meie oleme siin meedikud ja teame, kuidas on vaja, ja teie olete siin oma romantilises arusaamas sünnitusest. Aga tegelikult on sünnitus üks kole asi, kus verd lendab. Inimesed on tegelikult ratsionaalsed ja nad olid ka kohapeal nõus, et kui on ikka alla 200 sünni, siis on arusaadav. Tegelikult need seisukohad pole üksteisest väga kaugel.

Mis peaks saama erakliinikutest? Kas peaksid saama haigekassa lepingumahtu või peaksid jääma puhtalt erarahale?

Viimane haigekassa nõukogu otsustas valikusse panna 35 miljonit eurot. Mõnel erialal on seda tööd väljapoole rohkem, mõnel vähem. Tervikuna ma arvan, et see ei ole halb, et nad on. See annab juurde nii patsiendile kui ka tervishoiusüsteemile tervikuna. Aga loomulikult seda, et haigekassa hakkaks võrdselt kohtlema tervishoiu kui elutähtsa teenuse osutajaid ja eraettevõtluse printsiibil toimivaid haiglaid – seda mina ei toeta. Ma ei pea mõistlikuks seda, mida nimetatakse patsientide vabaks liikumiseks – see on tegelikult haiglate nõrgestamine haigekassa vahenditega.

Erakindlustustel on kindlasti oma kasvav roll Eesti tervishoius, kuna ühiskond muutub jõukamaks ja on valmis mugavusteenusena tervishoiu eest rohkem maksma. On tekkimas uusi kindlustusseltse, riik on lubanud erisoodustuse vabalt ettevõtetel oma töötajaid ravikindlustusega kindlustada. See on kindlasti kasvav ettevõtlussfäär Eestis ja ma ei näe selles iseenesest midagi halba.

Halba näen ma ainult nendel juhtudel, kus näiteks üldhaigla peaks pakkuma silmaarsti teenust – haigekassa leping on olemas, patsiendid on olemas, aga arsti ei ole, sest arst on läinud ja teinud ühe mehe show sinna kõrvale. See on tegelikult tervishoiukorralduslik nonsenss, sest me peame ostma haigekassa raha eest sealt, kust me tegelikult osta ei tahaks. Aga tervikuna ma suhtun neisse hästi, kindlasti.

Ära tuleb lahendada muidugi pettuse asjad, mida on hulgi. Ka need juhtumid, kus tegelikult haigekassa raha eest ostetakse end ravijärjekorrast ette. Sa lähed eraarsti ambulatoorsele vastuvõtule, maksad oma 50 eurot – ja arst ütleb, et sul on protseduure vaja, tule homme minu juurde HVA haiglasse kell 8 hommikul. See soodustab samuti tervishoiu ebavõrdsust – kellel on raha eraarsti ambulatoorset visiiti osta, saavad ka kõik teised teenused teistest kiiremini. See ei ole õige.

Suhkrumaks tuleb kunagi?

Kunagi kindlasti. See tähendab limonaadimaks. Ma olen mõnedes teemades võib olla rääkinud asju, mis inimeste teadvusse jõuavad tõenäoliselt alles mõne aasta pärast. Mis on näiteks ülekaalulisuse probleem, millega me peame tõenäoliselt tulevikus tegema.

Kuidas tuleks veel terviseedendusse panustada, et inimesed ei sööks ega jooks ennast surnuks?

Väikese lapse puhul on see põhiliselt haridus ja ma ei mõtle haridussüsteemi. Alkoholipoliitika ütleb, et kaitseme lapsi alkoholi eest. Mina ütlen, nagu ütlevad kõik teadlased, et järgmise põlvkonna alkoholitarbimise mõjutaja on eelmine põlvkond. Ehk siis, kus need hoiakud omandatakse – ikka kodus. Kui kodus igal õhtul tina pannakse, no mida see laps siis sellest järeldab. Järeldab seda, et tina panemine on normaalne. Ja kui ta on 15 ja tahab mängida täiskasvanut, mida ta esimesena teeb – ta järgib seda sama malli ja hakkab ka jooma. Eks täpselt sama moodi on kõikide muude asjadega. See on vanemahariduse küsimus, ühiskondlike hoiakute küsimus – see arusaam, et see mida me teeme täiskasvanutena kandub väga kiiresti üle lastele.

Mida süsteem saab teha ja mida ma olen püüdnud käima saada ministeeriumiga koostöös, aga mis ei ole väga hästi läinud – me võiksime luua ühe konkreetse suure koolitusprogrammi, kus võiksid olla sellised teemad nagu alkohol, tubakas, toitumine, narkootikumid, HIV, võib olla ka õnnetuste ennetus ja tegelikult seda võiks riik koolidele pakkuda ja seda võiks õpetada mitte tavalised kooliõpetajad, vaid valdkonna spetsialistid oma kogemusest nende teemadega.

See idee tuleb minu enda kogemusest kuuendas klassis, kui meile õpetas terviseõpetust muusikaõpetaja, siis kippusime naeru kihistama. Aga kui 7. klassis tuli Lasnamäel sotsiaaltööd teinud inimene ja rääkis sellest, mida ta nägi narko ja HIVi kontekstis, siis ausalt öelda hoidsid kõik toolist kinni. See on hoopis teine asi, kui räägitakse eksperdi kogemusest, mis see päriselt tähendab – see ei ole vahva ja glamuurne.

Üks asi, mida meil on hästi vähe ja mida paljudes riikides, näiteks Islandil, on suudetud hästi teha – siduda rohkem kooli ja kodu. Kui me tahame, et kool õpetaks lapsi alkoholist hoiduma, siis pärast koolitunde tuleks teha loenguid ka lapsevanematele. Kooli ja kodu suuremat koostööd on vaja ka kõigil teistel teemadel - näiteks laste vaimne tervis. Koolis ju pedagoog näeb, et lapsel on probleem, mis algab kodust – üksinda ei ole seda võimalik ei koolil ega kodul lahendada.

Tervislikust toetab ka riiklik regulatsioon – tubaka reklaam on keelatud, alkoholireklaam on perspektiivis samamoodi keelatud. Kui ainult pehmete meetmetega saaks, siis need oleks juba ammu läbi proovitud ja igal pool maailmas edu saavutatud. Päriselt saavutatakse edu ikka seal, kus seda tehakse koos nii pehmete kui ka natuke karmimate võtetega.

Miks Te otsustasite just Riina Sikkuti kasuks?

Põhiliselt selle pärast, et ta on selles valdkonnas tugev, ta teab, mis on selle teema tänased põhilised arutelukohad ja küsimused, mis vajavad lahendamist. Ta usub südamest ja siiralt tervisekontekstis võrdsetesse võimalustesse, solidaaresse süsteemi – meie praegune lahendus on ainumõeldav Eestile. Seda tuleb kindlasti arendada, tugevdada, parendada. Ta saab sellest põhimõtteliselt samamoodi aru nagu iga tervishoiu spetsialist, kes on uurinud ja mõtestanud. Ja tegemist on intelligentse inimesega, kes sobib sellesse ametisse väga hästi.

Ja tal on ju ainult aasta aega…

Minul oli sisseelamise aega kolm kuud, aga temal seda aega ei ole jah.

Kas olete valmis ka uues valitsuses terviseministri kohale asuma?

Ma arvan, et minu töö tervishoiu valdkonnas on tehtud. Minu ülesanne oli kasutades oma poliitilist jõudu, viia ellu need asjad, mis ministeeriumis ja tervishoiu avalikuses on kümme aastat tahetud ja ainumõeldavaks peetud, mille tegemiseks ei ole olnud kas tahet, julgust või mõlemat. Ma olen kõik need suured asjad ära teinud. Ma olen HIV-nakkuste ennetuses teinud sammu edasi, olen rahva terviseküsimustes teinud konfliktsed asjad ära, tervishoiu rahastamine on ära tehtud, personaalmeditsiinile vundament laotud. Nüüd on hästi palju ääretult olulist rakendamise tööd, milleks mina ei ole kõige parem. Nüüd on vaja tervishoiu spetsialisti, kes on nendes küsimustes minust palju tõhusam ja Riina seda kindlasti on.

Teie olete pigem käivitaja ja n-ö kesktormaja?

Ma olen suurte asjade ära tegija. Generaalse plaani tegija ja selle järgi oluliste tükkide paika seadja. Ma suudan eristada seda, mis on oluline, argumentide ja ettepanekute sisu tugevust kriitiliselt hinnata, poliitiliselt läbi rääkida, läbi suruda ja ellu viia. Tehniline rakendamine ei ole minu kirg ja ilma kireta mina tööd teha ei oska. Küll ma sellega hakkama oleksin saanud, aga silm peab särama.

Mis tegemata jäi?

Eks eesistumine tõmbas siseriiklikku kiirust alla. Mitu asja lükkus kaugemale edasi. Vastutuskindlustuse ettepanek on tänaseks formeeritud ja ma arvan, et see on võimalik suhteliselt ruttu järgmisse etappi ära saata. Ma usun, et Riina viib seda edasi.

Ma olin ambitsioonikam selles osas, kui kiiresti on võimalik organiseerida patsiendi transporti. PERHi juhatuse esimees on lubanud, et see ka varsti tuleb. Kuidas välismaalased saaksid perearstile... Ma loodan, et järgmine aasta tuleb perearstide inkubatsiooniprojekt, mis tagaks tulevasele perearstile kindla nimistu. Asjad on liikunud aeglasemalt kui ma oleksin tahtnud, aga see on ministeeriumi töö puhul ka üsna tavaline.

Ilmselt ka e-tervis – mis tooks perearstile töölauale korraga kõige olulisema info…

Tegelikult oli suur saavutus, mis võib olla ei paista sellisena välja, E-tervise sihtasutuse likvideerimine. Selle asemel lõime selle ühtse IT-asutuse, millel on väga võimekas ja tubli juht. Sotsiaalministeeriumis oli arenduses 100 erinevat IT-projekti. Kõik olid kogu aeg arendamisel ja töös, aga tulemusi ei tulnud. Mõttetud ümarlauad, kus arutati midagi, aga tulemusi ikka ei tulnud. Ametisse asudes ma ütlesin oma ministeeriumile, et nüüd me lõpetame sellise nalja ära ja lepime kokku, et sel aastal teeme ära need 3 või 4 asja ja teemegi ära. Ja siis võtame järgmised 3-4 asja ja teeme ka need ära. Mitte ei solguta inimesi ühest töörühmast teise.

Ma arvan, et me oleme suutnud selle usalduse taastada, et kui ministeerium ütleb, et me midagi teeme, siis me ka tegelikult teeme need asjad ära.

Ühel hetkel tuleb ka digiregistratuur?

Nüüd mulle öeldi, et hanked on juba olemas ja järgmise aasta alguses on versioon live’is.

Ega haiglad vist tegelikult ei taha seda?

Ega nad ei taha muidugi. See on oluline ressurss, mida enda käes hoida. Ega see ei ole ju ainult aegade registreerimine. Tervikuna on see ju patsiendi liikumise süsteem - diagnoosidega läbi e-konsultatsiooni sidustamise – kes peaks kiiremini arstile pääsema, kes aeglasemalt. See on palju laiem ja tõsisem asi kui arvatakse. Kui keegi siin kujutab ette, et on vaja book.comi, kust saada aega kinni panna, näitab seda, et tervishoiusüsteemist pole just liiga hästi aru saadud.

Mis Teid enim üllatas ministriks saades?

Sektori umbusk. Seda mõistmist, et aetakse ühist asja, et me oleme ühiskonnas ühine tiim. Võiksime koos püüda mingisuguseid asju ühiskonnale selgitada, seda ei ole. Sellest on ääretult kahju. Ma isegi pahandasin ühel konverentsil selle üle. Kui ma käisin valitsuses valdkonna eest võitlemas, et tervishoidu on raha juurde vaja, siis üks haiglajuht käis koalitsioonierakondadele rääkimas, et pole seda raha vaja ühti. Ega ma enda pärast ei tee ju seda. Tervishoius räägivad kõik, et raha on vähe ja raha on juurde vaja, ja siis kui ma hakkan asjaga tegelema, siis tullakse seda tegevust õõnestama. Milleks seda tehakse? Ei oska öelda.