Kuidas motiveerida noort perearsti?
Miks napib maal perearste ning kuidas motiveerida noort perearsti maale tööle minema, arutleb Terviseameti tervishoiuteenuste osakonna juhataja Pille Saar.
Perearstiabi üheks oluliseks tunnuseks on järjepidevus. Eestis 20 aastat tagasi kasutusele võetud süsteemi loomise alustalaks on nimistuga perearst, kes tegeleb oma patsientidega aastakümneid. Süsteemi fookus seati soolopraksisele, sest sel moel töötav perearst peaks sellist personaalset järjepidevust kõige paremini kandma.
Tänaseks töötab 72% perearstideks üksikpraksistes. Üksikult töötavatele perearstidele mõeldes kangastub vaimusilmas Briti telesari “Doktor Martin”, kus rannikukülas maalilise looduse taustal toimetav perearst ennastunustavalt patsiente abistab, tehes koduvisiite nii ööl kui ka päeval.
Kas perearst peab viimasena tule kustutama? Meie karm reaalsus on aga see, et elu rannikukülas hääbub, töökohad kaovad, nimistu kuivab kokku, “dr Martin” aga vananeb ning soovib pensionile jääda. Terviseameti korduvalt korraldatud konkursid aga ei kanna vilja, sest noor perearst ei soovi endale väikest nimistut ega töötada üksinda ilma õeta amortiseerunud ruumides.
Samuti teab ta, et vananeva “dr Martini” piirkonnas on suletud nii kool, postkontor kui ka politseijaoskond. Isegi pangaautomaati enam pole. Õigustatult tekib tal küsimus – kas tõesti peab perearst olema see viimane, kes kustutab külas tule?
Seega oleme ühe paradigma lõppemise tunnistajaks. Meil on kasvanud peale uus põlvkond noori, kelle väärtushinnangud ja ootused elule on vanemate omast erinevad.
Noored perearstid ei ole neist erinevad. Neid ei köida “ahvatlus” võtta laenu ja alustada tööd kusagil väikeses üksikus amortiseerunud ruumidega maapraksises, kus pole ei õde ega lootust puhkusele ning kus sotsiaalne tugisüsteem on olematu. Uus põlvkond soovib eelkõige paindlikkust ja valikuvabadust. Seega võtmeküsimus, millele meie riigi otsustajad vastuse leidma peavad, on: kuidas ahvatleda tänapäeva noort?
Minnakse sinna, kus on elu
Olles terviseametis perearstiabi korraldanud kuus aastat, võin öelda, et noored arstid lähevad sinna, kus on elu. Kus teda ootavad kolleegid, kus noort perearsti hoitakse ja kus kogukond on huvitatud tema tulekust – sellele viitab nii võimalus areneda kui ka pakutav elamisväärne elukoht.
Heaks näiteks on Paide ning sealne doktori Aldi perearstipraksis. Paides töötab kolme nimistuga kokku seitse arsti ja samapalju õdesid. Seal on alati residente, praktikante, õdesid ja tänu sellele ka noori perearste, kes soovivad endale nimistut võtta. Seal on perearst koos kogukonnaga loonud sellised tingimused, kuhu tahetakse tulla.
Inkubatsiooniprogramm aitab noortel kohaneda
Seega piirkonna perearsti leidmise võtmeküsimus ei ole ei konkursi ega sihtotsingu korraldamises, vaid tugevas initsiatiivis ja hoolivas kogukonnas, kes pakub noorele perearstile reaalset tuge ja soodustusi. Seda ei tehta passiivselt, stiilis “kui keegi on huvitatud, eks siis mõtleme, mida meil on pakkuda”. Noore perearsti huviorbiiti tuleb sattuda juba varem, pakkudes talle soodustusi ja töökohta juba esimese residentuuri praktikal.
Selleks on loomulikult eeldus, et residentuuri lõpetades oleks tal soovi korral olemas vaba nimistu. Kuigi perearst saab lisaarste palgata ka praegu, vajaks senine korraldus süsteemi lisaraha ja täiendavaid motivatsioonimeetmeid. Üheks selliseks meetmeks on näiteks inkubatsiooniprogrammi loomine noortele perearstidele grupipraksistes. Idee seisneb selles, et töötav nimistuga perearst saab juhendada ja koolitada peremeditsiini residenti oma praksise üle võtmiseks kogu residentuuri vältel.
Lähtetoetus on ajale jalgu jäänud
Uuendamist vajab ka senine eriarsti lähtetoetuse süsteem. Noori arste ei motiveeri 15 000 eurot, millega kaasneb kohustus töötada piirkonnas viis aastat. Oleme saanud noortelt perearstidelt tagasisidet, et lähtetoetuse summa peaks olema kordades suurem ja kohustuslik töötamise periood paindlikum – näiteks aasta või kaks.
Lisaks võiks kaaluda residendile lisatasu maksmist residentuuri ajal juhul, kui resident läheb kindlasse maapiirkonda nii praktikale kui ka pärast tööle. Seda muidugi eeldusel, et sellel piirkonnal on olemas grupipraksis ja arst, kelle juurde praktikale minna. Nimetatud meede tagab perearstiabi jätkumise konkreetses piirkonnas ja lõppkokkuvõttes aitab regionaalpoliitiliselt ääremaastumist vältida.
Selleks, et maapiirkonnas luua soodsaid töötamise võimalusi nii kogukonna kui ka kohaliku perearsti tasemel, ei piisa olemasolevast ressursist. Kaaluda tasuks teatud piirkondadele erirahastuse koefitsiendi kehtestamist. Lisaks sellele on oluline ka lisapakett, kuhu kuulub elukoht või sõidukompensatsioon, lasteaiakoht ja muud hüved.
Olemasolev perearstisüsteem vajab nii restarti, lisaraha kui ka perearstide kollektiivse vastutuse tõstmist avaliku teenuse osutamisel. Vastasel juhul on maale noore perearsti leidmine nagu lotovõit, mis juhtub harva ja hea õnne peale.
