Autor: Kadi Heinsalu • 10. august 2019

Pooletunniste vahedega alanud poolteisetunnised arutelud võtsid kohe alguses tõsise pöörde, eriti dementsuse ja pallitiivravi ja suremise teemal. Arutelu "Dementsussõbralik keskkond - milline ja miks - kõik saavad panustada" korraldas MTÜ Elu Dementsusega, kes oli palunud diskuteerima vaid kaks inimest: näitleja Andrus Vaariku, kes on näitlejana dementse rollis olnud, ja sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhi Häli Tarumi. Väga palju arutati selle üle, kuidas alzheimeri diagnoos stigmatiseerib siiani nii haiget kui ka tema lähedasi ja sellest valehäbist tuleks osata väljapääsu leida. Häli Tarum tunnistas, et kohalikud omavalitsused pakuvad väga ebaühtlasel tasemel abi sellise haige perele ja ehkki seaduse järgi nad ei tohiks vahet teha lastega ja lasteta abivajajal, siis tihti nad teevad. Kui on lapsed, siis on omavalitsusest abi saada raskem. Kuulajatel oli rääkida palju oma kogemuslugusid seoses dementse lähedasega ja kerkis esile ka elutestamendi vajalikkuse teema, kus oleks kirjas inimese soovid ajaks, kui ta ise enam otsustada ei saa. Teise ettepanekuna jäi kõlama välismaal, näiteks Rootsis koolide õppekavades olev praktika noortele, kes käivad abistamas kas hooldekodudes või kodudes eakaid ja haigeid inimesi.