Õed: esmalt tuleb tegeleda palga- ja puhkuseküsimusega

Muidugi on meie kollektiivlepingu läbirääkimise aastal fookuses töökoormusega seotud mured. Rohkem kui 1,0 koormusega teeb tööd 26% vastanutest ning 23% vastanutest pidas oma tööd rohkelt aega nõudvaks, raskeks/väsitavaks või suisa rängaks. Vaid 25% vastanutest pidas oma töö iseloomu normaalseks. Tulemus on ootuspärane, näidates selgelt, et ülekoormuse lahendamine nõuab tähelepanu.

Palju räägitud koormusnormid ehk õe-patsiendi suhtarvude normi puudumine on üks põhjustest, miks ülekoormusest räägitakse. Vastustest ilmnes, et kui päevasel ajal peetakse mõistlikuks maksimaalselt 6-7 või 7-8 patsienti ühe õe kohta, siis öise aja suhtarvu osas oli mitmesuguseid pakkumisi, kuid üle kümne patsiendi ühe õe kohta öösel ei peetud mõistlikuks.

Oli positiivne näha, et veidi vähem kui pooled vastasid, et asutustes on kehtestatud koormusnormid. Kurvaks tegi aga tagasiside, kus anti teada suisa äärmuslikest patsiendinumbritest: “teenindada tuleb vaikival kokkuleppel kogu maja (ligikaudu 65-67 patsienti); normid on küll olemas, aga töötajate puudusel tuleb teha ületunde; töökoormus tundides on määratud, aga mis jääb nende tundide sisse, seda mitte.” Päris palju oli näiteid, kus inimesed näisid allaandnuina: “minu töökohas on palju mikromanageerimist, mistõttu pole töökoormus juhitav, pigem on iga tööpäev 1,5 tundi pikem olgugi, et nädalas on kirjas 40 tundi; koormus võib olla normeeritud, kuid töö tahab tegemist ja normtundidega koju ei saa.”

Uurisime samuti, et kui koormus on suur, kas siis puhkus on piisav. Töölepingujärgselt sai 35 päeva puhkust 70% vastanutest (2022. aastal 66%) ja 28 päeva puhkust pea 15% (sama protsent ka 2022. aastal). 61 (9,5%) inimesel on puhkusepäevi rohkem kui 35. Puhkusepäevade arvuga rahulolu osas läksid vastused ootamatult pooleks: tervelt 46% vastanutest ei olnud töölepingujärgse puhkusega rahul.

Puhkusega rahulolematuse põhjuseid oli erinevaid. Vastuste hulgas kordusid põhjustena, et puhkust ei saada soovitud ajal, tuntakse, et inimeste puhkusekava jaotus töökohal pole õiglane ja et puhkus on liialt tükeldatud. Korraga sooviti puhkust välja võtta rohkem kui kaks nädalat, sest ülekoormusega töötades ei ole võimalik nii lühikese ajaga välja puhata. Puhkuse küsimuse osas saime vabu vastuseid suisa viis lehekülge. Päris üksmeelselt arvati, et mida pikem staaž tervishoius, seda pikem peaks olema puhkus.

Mida kõigepealt ette võtta?

Kõige esimesena tuleb vastanute arvates tegeleda palga- ja puhkuseküsimusega ning seejärel koormusnormide ja palga diferentseerimisega. Töökoormuse standardite kehtestamise vajadusele on tähelepanu pööratud juba viimasel kolmel aastal ning 2023. aasta alguses jõuti kollektiivlepingut allkirjastades ka kokkuleppele, et tööandjad ja töötajate esindajad arutavad asja ja teevad vastava ettepaneku tervisekassale. Läbirääkimisi peeti, kuid ühist meelt ei saavutatud.

Seadusandlikult on koormusnorm õe-patsiendi suhtarvuna nii intensiivravis kui ka näiteks õendushaiglas (ehk iseseisev statsionaarne õendusabi) reguleeritud, samuti on suhtarvud olemas kooliõenduses. Läbi rahastusmudeli on teatavad koormusnormid olemas ka hooldekodudes õe teenuse rakendamisel ning isegi ambulatoorsetes vastuvõttudes.