Nõustaja: Diagnoosi andmise päeval ei ole mõtet liiga palju infot anda

Haiguse diagnoosi saamine on šokeeriv ja masendust tekitav ning on täiesti normaalne, et see võib tekitada täieliku jõuetustunde või tugevaid emotsioone. Kuidas sellest välja tulla?

Iga diagnoosi saamine on ehmatav ja iga inimene reageerib sellele erinevalt. Omal viisil, omas tempos ja omas lainetuses. Mõni alustab šokist ja jõuetusest ning liigub sellest tasapisi küsimuste, ideede ja tegutsemiseni. Mõni eitab ja ignoreerib. Mõni asub kohe võitlusse. Mõni peab saama alustuseks palju ja selget infot. Mõnele tundub, et elu kukubki kokku ja ta hakkab elu lõpuks valmistuma. Kõik need reaktsioonid on normaalsed viisid juhtunut lahendada ja sellega hakkama saada, et see kuidagi mingis tähenduses oma ellu integreerida.

Võib-olla eesmärk ei olegi inimene sellest välja tuua, vaid pigem aidata tal läbida hakkama saamise protsess. Lubada tal n-ö ära tunda ja läbi tunda, et saaks edasi minna.

Oluline, et sellise info andja arvestab sellega, et see info on elu ja identiteeti mõjutav. Küsimus ei ole, et midagi peaks varjama või pehmendama, vaid oluline on meeles pidada, et tegemist on siiski tunnetega inimesega. Ükskõik kui tuimana ta võib tunduda.

Kroonilise haiguse diagnoosi saamine on veelgi keerulisem, sest on võimalik, et sellest saab elu osa. Vahel ka teatavaid piiranguid seadev elu osa.

Üks viis inimest toetada on leppida temaga koheselt kokku järgmine kohtumine. See annaks inimesele võimaluse tunda, uurida, mõelda. Teadmine, et on tulemas uus kohtumine, kus juba põhjalikumalt rääkida edasisest, annab tuge. Diagnoosi andmise päeval ei ole mõtet liiga palju infot anda.

Selles küsimuses on kaks tähtsat võtit. Esiteks on vaja teadmist, et igal diagnoosil on võime kaaperdada kogu inimene ja tema elu. Võib tekkida tunne, et ma olengi ainult mu haigus. Seda tunnet on vaja vältida ehk vaja on hoida inimese elu terviklik ja mitmekesine. Haigus on vaid üks osa. Haigusest paranemiseks või sellega toime tulemiseks on vaja inimest tervikuna. Konkreetse haiguse kõrval on ka terve inimene ehk siis ülejäänud keha, mis ei osale haiguses. Seda on vaja aidata näha ja meeles pidada. See annab tugevust ja jõudu. Ja see peaks olema tervishoiutöötaja üks eesmärk: hoida inimene tervikuna. Iga tervishoiutöötaja peaks teadvustama oma sõnade jõudu. Tal on oma rollist tulenev võime ja võimalus aidata inimesel end jätkuvalt toimiva inimesena tunda ning julgustada teda enda eest nutikalt hoolitsema.

Kuidas toetada patsiendi enesetõhusust ( self-efficacy ), et ta tunneks end pädevana igapäevaste elustiilimuutuste, näiteks liikumise ja toitumise juurutamisel?

Tervishoiutöötajal on võimalus rõhutada ja aidata mõista, kui oluline on krooniliste haiguste kulu puhul inimese enda tegevus ja julgustamine teda lahendusi leidma. Oluline on jälgida, et kogemata ei naeruvääristataks inimeste katseid ja otsinguid end aidata. Liiga paljud inimesed ei tee midagi, sest väidetavalt on neile öeldud, et näiteks toitumisel või liikumisel ei olevat “teaduslikku põhjendatud seost”. Nendes vestlustes kiputakse segamini ajama ravimõju ja üldist tervise toetamist. Tervise toetamise tegevused ei peagi omama ravimõju, vaid toetama inimese elukvaliteeti ja tervist laiemalt. Sellise vahe tegemine on tervisetöötajatel väga oluline oskus. Seda eriti krooniliste haigustega inimeste eneseabi toetamise soovi korral, kus kommentaaridel võib olla saatuslik mõju. Tervishoiutöötaja sõnad on alati mõjusad.