Hepatiiti haigestuvad mitte ainult sõltuvusega inimesed

Eestis diagnoositakse igal aastal ligikaudu 150 maksavähi juhtu. Neist alla 10 protsendi avastatakse varajases staadiumis, mil haigus on veel hästi ravitav. Umbes kolmandik juhtudest avastatakse paraku alles kaugelearenenud staadiumis, kus isegi uusimad ravimeetodid ei suuda haigust täielikult välja ravida.

Kuna maksavähi varaseks avastamiseks ei ole seni olemas tõhusat ja laialt kasutatavat sõeluuringumeetodit, soovitatakse kõrge riskiga inimestel – näiteks maksatsirroosiga patsientidel – teha regulaarselt maksa kontrolluuringuid ja vereanalüüse vähemalt kaks korda aastas.

Maailmas sureb igal aastal hinnanguliselt miljon inimest viiruslike hepatiitide maksakahjustuse tõttu. Hepatiidi peamisteks põhjustajateks viirused, millest olulisemad on A-, B- ja C-hepatiidi viirus. Nendest kolmest on ohtlikuimad B- ja C-viirushepatiidid, kuna need võivad muutuda krooniliseks ja viia maksa pöördumatu kahjustuseni, kirjutas kliinikum oma kodulehel.

„B- ja C-hepatiidi viirused on eriti salakavalad, kuna paljudel nakatunutel ei teki aastaid mingeid sümptomeid ning inimene ei pruugi teada, et ta on nakkusohtlik. B- ega C-hepatiidi viirus ei levi igapäevase kokkupuute kaudu, nagu söömise, vee, köhimise või tualett-tarvikute jagamise teel. Paljudel nakatunutel ei ilmne ka mingeid sümptomeid, kuid nad on teistele nakkusohtlikud. Kui sümptomid ilmnevad, on nendeks väsimus, seedehäired, naha ja silmade kollasus, tume uriin, hele väljaheide ja üldine halb enesetunne,“ rääkis Tartu Ülikooli kliinikumi nakkushaiguste osakonna vanemarst-õppejõud Pilleriin Soodla.

Ta selgitas, et C-hepatiit levib peamiselt nakatunud vere kaudu – näiteks süstitavate uimastite kasutamisel või tätoveerimise vahendite kaudu. Seksuaalne levik ja emalt lapsele ülekandumine on pigem haruldased. „B-viirushepatiit levib peamiselt kaitsmata seksuaalvahekorra kaudu ning samuti kokkupuutel nakatunud verega, näiteks süstalde jagamisel või saastunud nõelaga tätoveerimisel sarnaselt C-hepatiidiga. B-hepatiiti võib nakatuda ka sünnitusel, kui ema on viirusekandja,“ rääkis dr Soodla.

Üle 80% C-hepatiidi juhtudel muutub haigus krooniliseks ning pika aja jooksul võib tekkida tõsine maksakahjustus, sealhulgas maksapuudulikkus ja maksavähk. B-hepatiidi haigustekitaja jääb organismi eluks ajaks, kuigi see saadakse immuunsüsteemi poolt kontrolli alla enamikel inimestel. Umbes 10% juhtudest kujuneb välja krooniline B-hepatiit, mis võib põhjustada maksa sidekoestumist ehk fibroosi ja sealt edasi vähki.

„Viirushepatiiti diagnoositakse vereanalüüsi teel. C-hepatiidi vastu praegu vaktsiini ei ole, kuid on olemas tõhusad viirusevastased ravimid, mis aitavad viirusest vabaneda ja maksakahjustust ennetada. B-hepatiidi vastu on olemas vaktsiin, mis pakub väga head kaitset ja on esimene vähki ennetav vakstiin,“ selgitas vanemarst-õppejõud. B-hepatiidi vaktsiin kuulub ka Eesti riiklikusse immuniseerimiskavasse ja sellega on vaktsineeritud inimesi, kes sündinud aastal 1986 ja hiljem.

A-viirushepatiit levib peamiselt saastunud toidu, vee ja pesemata käte kaudu ning on eriti levinud piirkondades, kus sanitaartingimused on kehvad. „A-hepatiidile on iseloomulik väsimuse, palaviku, iivelduse, naha kollasuse, tumeda uriini ja heleda väljaheite esinemine, haigustunnused ilmnevad tavaliselt paari nädala kuni pooleteise kuu jooksul pärast nakatumist,“ kirjeldas dr Soodla. Temasõnul paraneb enamik juhtudest iseenesest, haigus ei muutu krooniliseks ning läbipõdenul tekib eluaegne immuunsus. A-hepatiidi vastu on olemas tõhus vaktsiin ning vaktsineerimist soovitatakse eriti enne reisimist piirkondadesse, kus nakatumisrisk on suurem.

Kliinikumis tegelevad viirushepatiitide ravi ja patsientide jälgimisega infektsioonhaiguste arstid ja gastroenteroloogid. Hepatiitide vereanalüüsi on võimalik teha Kliinikumi nõustamiskabinetis või perearsti juures. Ühtlasi testitakse B- ja C-viirushepatiitide suhtes alati ka doonorverd.