Suri perearst Le Vallikivi

Le Vallikivi võitles pikka aega väga haruldase GIST-kasvajaga, mille vastu prooviti mitmesuguseid ravimeid ning Eesti inimeste toetatud vähiravifondi kaasabi andis talle ajapikendust.

Ta sündis 1977. aasta 20. augustil.

Pärast keskkooli asus ta 1995. aastal Tartu ülikooli arstiteadust õppima. Ülikooli ajal kuulus ta arstiteadusüliõpilaste seltsi, olles vahepeal ka selle juht. Värvikate lugude ja reportaažidega panustas ta eelkõige Curare ajakirja toimetuse juhtimisse ja sisuloomesse.

2002. aastal astus Vallikivi peremeditsiini residentuuri, mille järgselt asus tööle Siiri Lüdimoisa praksisesse ja pärast seda Medicumi perearstikeskusesse. Alates 2016. aastast töötas Vallikivi Tallinnas Mustamäel asuvas Jürgensoni perearstikeskuses, kus aitas üles ehitada ühe Eesti parima perearstikeskuse, mida hindavad kõrgelt nii kolleegid kui ka patsiendid.

Nimistuga töö kõrvalt kuulus ta alates 2010. aastast Tallinna perearstide seltsi juhatusse ja alates 2011. aastast Eesti perearstide seltsi juhatusse. Tallinna perearstide seltsi juhtis Vallikivi aastatel 2013–17 ja Eesti perearstide seltsi aastatel 2017–23, tehes seda eriti kriitilistel aegadel, kui maailma raputasid COVID-19 ja puhkes Ukraina sõda.

Panuse andmiseks Eesti riigikaitsesse liitus ta 2023. aastal kaitseressursside ametiga ja hindas veel sel kevadel kutsealuseid. Perearstide seltsi esindajana osales ta 2024. aastal Ukraina visiidil, tuues sealt kaasa praktilisi teadmisi – kõik selleks, et Eesti oleks rohkem valmis.

Tema värvikaid sõnavõtte sai kuulata ja näha nii raadios, telepildis kui ka konverentsidel. Oma vaheda ja täpse sõnaseadmisoskusega pani ta oma kogemuse perearstina kokku 2016. aastal ilmunud raamatusse “Perearsti purgatoorium ehk vanajumala müristamismasin on täitsa katki”.

2011. aastal pälvis Vallikivi Tallinna aasta perearsti tiitli ja 2023. aastal Eesti aasta arst tiitli. Eesti perearstide selts tunnustas teda samal aasta ka aasta tegija tiitliga.

Vallkiivi oli alati tegija – tema suust ei kostunud kunagi “ei viitsi”, “ei taha” või “pole aega”. Ta oli väga sihikindel, tänu millele on meil üldarstiabi asemel perearstiabi, kaheksas tasustatud töötund ning praktiliselt kõik pereõdede õigused ühel või teisel moel tugevalt temaga seotud. Tema panus on hindamatu ja tema eristuvat isiksust märgati ka väljaspool tervishoiuringkonda: näiteks 2022. aastal kuulutas ajakiri Anne ja Stiil ta aasta naiseks. Teda hinnati tema vahetu suhtlemisstiili, värvika huumorimeele ning ausalt teravate kommentaaride, geniaalsete ideede ning suure pildi nägemise eest.

Vallikivist jäi sügav jälg nii peremeditsiini kui ka Eesti tervishoidu tervikuna.

Teda jäävad leinama abikaasa Janek, pojad Siim, Aleks, Mihkel ja Tanel.

Soovivad saavad oma mälestused, head soovid, kaastunded või lihtsalt mõned kirjaread tema kohta kirja panna ja saata aadressile [email protected] – need avaldatakse Eesti perearstide seltsi kodulehel.