Autismi ja ATH samaaegne esinemine on sage

Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskuse Sensus psühhiaater laste- ja noorukitepsühhiaatria lisapädevusega Airi Eldermann rõhutas Meditsiiniuudiste vebinaril augustis, et autismi ja ATH koosesinemine on sage, kuid need pole kattuvad seisundid. Eldermann viitas suurele, üle 12 000 lapse ja nooruki hõlmanud uuringule, mille tulemused näitavad, et autismi korral on aju võrgustike ühenduvus pigem vähenenud, samal ajal kui ATH puhul täheldatakse just lisandunud ühendusi. „See tähendab, et kui kliiniline pilt tundub sarnane, ei tähenda see ühist neurobioloogilist mehhanismi,“ selgitas ta.

Täidesaatvate funktsioonide eripära on üks keskseid kliinilisi probleeme. Eldermann tõi näite, kus laps õpib õhtul koos vanemaga, ent järgmisel hommikul on kõik õpitu justkui kadunud. „See ei ole laiskus ega motivatsioonipuudus, vaid täidesaatva mälu spetsiifika,“ rõhutas ta. Seetõttu on oluline, et õpetajad ja vanemad mõistaksid, millest raskused päriselt tulenevad.

Ravi osas viitas Eldermann uutele teadmistele, mis puudutavad stimulante. Lisdeksamfetamiini uuringud on näidanud, et see ravim mõjutab amügdala ja prefrontaalkoore vahelist ühendust, vähendades emotsioonide liigset mõju kognitiivsele kontrollile. „See on teaduslikult väga huvitav, kuid igapäevapraktikas peame siiski lähtuma kliinilisest pildist ja patsiendi vajadustest,“ ütles ta.

Eldermann meenutas, et kuigi ATH sümptomid peavad avalduma enne 12. eluaastat, võivad autismi tunnused muutuda ilmseks alles koolis: „Kui sotsiaalsed nõudmised kasvavad, siis tulevad tegelikud raskused esile,“ tõdes ta. Seetõttu on oluline, et esmatasandil tehtaks varajast uuringut ja küsitaks kahtluste korral täpsustavaid küsimusi.

Diagnoosimisel ja ravis tuleb kaasata kogu pere. Eldermann selgitas, et tihti jagavad ka vanemad või õed-vennad samu täidesaatvate funktsioonide raskusi. „Kui me keskendume ainult lapsele, aga kodune keskkond ei toeta, ei ole sekkumine piisav,“ rõhutas ta.

Kliiniline psühholoog Katrin Kaljula keskendus veebiseminaril läbipõlemisele. „Väga paljud patsiendid jõuavad meieni alles siis, kui nad on juba täielikult läbi põlenud. Alles siis hakatakse otsima, kas tegemist võiks olla ATH või autismiga,“ kirjeldas ta.

Kaljula selgitas, et neuroerilised inimesed vajavad sageli teistsugust keskkonda, et oma potentsiaali rakendada. Kui keskkond eeldab standardset käitumist ja sensoorseid eripärasid ei arvestata, tekib pidev stress. „Kui laps ei talu suuri gruppe või pidevat puudutamist, aga me nõuame temalt sama, mida teistelt, siis ta ei õpi oma emotsioone reguleerima. Ta õpib neid alla suruma,“ ütles Kaljula.

See allasurumine võib viia kroonilise stressini ja lõpuks läbipõlemiseni. Sensoorsed stiimulid – müra, ere valgus, puudutused – võivad olla vallandajateks, mille vältimiseks laps või täiskasvanu hakkab vältimiskäitumist rakendama. „See ei ole trots ega kasvatamatus, vaid katse kaitsta oma närvisüsteemi ülekoormuse eest,“ rõhutas Kaljula.

Autonoomia vajadus on samuti oluline. Kaljula märkis, et kui inimene tajub, et tal pole mingit kontrolli, kasvab stress kiiresti. „Sageli tõlgendatakse lapse protesti kasvatamatuse või jonnihoogudena, aga tegelikult on see ellujäämismehhanism,“ ütles ta.

Psühholoog tõi välja, et teraapia peab olema individuaalne. Ta rõhutas: „Üks suurus kõigile lahendust ei ole. Ma püüan igal kohtumisel kõigepealt aru saada, kuidas see konkreetne inimene maailma tajub.“ Tema sõnul saab vaid nii vältida valediagnoose ja pakkuda tõhusat abi.