Autor: Ketlin Beljaev • 3. veebruar 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Praktika tundub aga olevat ikkagi teine. Käisin aasta alguses üle pika aja antibiootikumide järel ühes Tallinna ketiapteegis ja apteeker andis valida vaid ühe ravimi, mis maksis mulle 12 eurot. Küsisin, kas on teisi ka veel, ja sain kuue-eurose geneeriku kõrvale. Jäin mõtlema, miks ta alustas kallimast, kui peaks pakkuma soodsaimat? Perearst oli digiretseptile kirjutanud toimeaine, mitte kallima ravimi nimetuse... See seik meenus mulle, kui kohtusin sel nädalal ühe ravimifirma juhiga, kes hiljuti Tallinnas ostjana sai ka vaid kallimat ravimit valida. See firmajuht tõdes, et endiselt kehtib paljudes apteekides nn uksemaks, st apteekrid pakuvad turunduslepingute põhjal eelistatult teatud tooteid. Seda nii käsimüügi kui ka retseptiravimite puhul, väitis tema. Seda kinnitab ka pilk suuremate apteegikettide majandusaruannetesse, kus turundusteenus on ühe reana sees. See näitas 2010. aastal päris suurt kasvu võrreldes 2009. aastaga. Muidugi on täiesti legaalne turundusteenust pakkuda. Küsimus ostjana on vaid, kas see mõjutab apteekrit.

Retseptriravimite müüki kontrollib ravimiamet. Ravimiameti kodulehel on kirjas palju ettekirjutusi, muu hulgas kordub ettekirjutus ravimiseaduse § 45 p 9 põhjal ehk kohustus tagada nende ravimite müügil, millele on kehtestatud piirhind, igast piirhinnagrupist vähemalt ühe piirhinnaaluse ravimpreparaadi müügilolek. See tähendab, et odavaimat ravimit ei olnud apteegis parasjagu sees. Kuid ma ei märganud ühtegi kontrollostu tulemuse kirjeldust, et kuidas neid ravimeid välja pakuti. Ometi ravimiameti kinnitusel nad kontrolloste teevad. Patsientide esindusühing on sel teemal täiesti vakka, samuti pole kuulnud, et see kõik valmistaks erilist muret teistele asjasse puutuvatele ametiasutustele. Kas ongi siis tegemist juhuslike juhtumitega või on see lihtsalt marginaalne probleem? Sest ostja küsimuse peale ju apteeker valikut laiendab. Ehkki enamasti ei ole ostja pädev vastu vaidlema ka siis, kui apteeker pead raputab: rohkem ei ole. Aga tegelikult on küll.