Mida saab digitervishoid õppida rangelt reguleeritud digiplatvormidelt?
Patsiendi jaoks võib terviseportaali sisselogimine tunduda sama lihtne kui internetipanga kasutamine. Mõlemal juhul tuleb oma isik tuvastada ja pääseda ligi isiklikele andmetele. Teenusepakkuja jaoks on küsimus keerulisem: kuidas tagada, et tundlik teave jõuaks ainult õigete inimesteni, ilma et turvameetmed muudaksid teenuse kasutamise ebamugavaks? Vastuseid tasub otsida ka teistest reguleeritud valdkondadest.
Kui oled tervishoiuasutuses uut digilahendust kasutusele võtnud, tead, et tehnoloogia on vaid üks osa tööst. Sama oluline on otsustada, kes andmetele ligi pääseb, kuidas kontrollitakse kasutajate õigusi ja mida teha siis, kui tavapärane tuvastamisviis ei tööta.
Pangandus ja litsentseeritud veebipõhised hasartmänguteenused seisavad silmitsi sarnaste küsimustega. Mõlemas valdkonnas on kasutajate tuvastamine, tehingute turvalisus ja õigusnõuete täitmine igapäevase tegevuse osa. Tervishoius lisandub veel üks oluline tingimus: andmete kaitsmine ei tohi takistada vajaliku abi saamist.
Usaldus algab kasutaja isiku tuvastamisest
Eestis on elektrooniline isikutuvastus muutunud igapäevaseks. ID-kaart, Mobiil-ID ja Smart-ID võimaldavad kasutada teenuseid, mille puhul ei piisa üksnes kasutajanimest ja paroolist.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Nende lahenduste toimimist ja elektroonilise identiteedi põhimõtteid tutvustab lähemalt Riigi Infosüsteemi Amet.
Pangateenustes on tugeval autentimisel selge eesmärk: vältida olukorda, kus võõras inimene pääseb ligi kontole või saab teha teise isiku nimel tehinguid. Tervishoius on kaalul patsiendi terviseandmed, retseptid ja raviteenustega seotud otsused.
Ent inimese isiku kindlakstegemine ei vasta veel küsimusele, mida tal on lubatud teha.
Mõtle näiteks lapsevanemale, kes soovib vaadata oma teismelise lapse terviseandmeid. Kuigi vanema isik on korrektselt tuvastatud, ei tähenda see automaatselt piiramatut ligipääsu lapse kogu terviseinfole. Arvestada tuleb lapse õiguste, otsustusvõime ja kehtivate õigusnormidega.
Seetõttu peab tervishoiu infosüsteem suutma kontrollida lisaks kasutaja identiteedile ka tema õigust konkreetseid andmeid näha.
Vanuse kontrollimine pole oluline ainult hasartmängusektoris
Vanusepiirangutega digiteenused pakuvad huvitava võrdluskoha. Litsentseeritud hasartmängukorraldajad peavad takistama alaealiste osalemist ning järgima mängijate tuvastamisega seotud nõudeid.
Näiteks Betmaster on veebipõhine spordiennustuse ja kasiinomängude platvorm. Sellised teenused tegutsevad valdkonnas, kus vanusepiirangute järgimine ja kasutajate isikusamasuse kontrollimine on õiguslike kohustuste osa.
Tervishoius on vanusega seotud küsimused teistsugused. Kui hasartmänguteenuse puhul määrab vanusepiirang, kas inimene tohib teenust kasutada, siis tervishoius tuleb arvestada alaealise patsiendi õigustega ning sellega, millises ulatuses saab ta oma tervisega seotud otsuseid ise teha.
Näiteks ei pruugi lapsevanemal olla automaatset õigust näha kõiki piisava otsustusvõimega alaealise terviseandmeid.
Mida sellest õppida? Vanuse või esindusõiguse kontrollimine ei tohiks piirduda ühe linnukesega kasutajaprofiilis. Infosüsteem peab suutma arvestada erinevaid olukordi ja vajaduse korral ligipääsu piirata.
Sisselogimisõigus ei tähenda õigust kõiki andmeid vaadata
Autentimine vastab küsimusele, kes kasutaja on. Ligipääsuõigused määravad, milliseid andmeid ta tohib näha ja milliseid toiminguid teha.
Näiteks võib haigla registratuuritöötajal olla vaja näha patsiendi kontaktandmeid ja vastuvõtuaega. See ei tähenda, et tal peaks olema ligipääs sama patsiendi haigusloole või uuringutulemustele.
Selliste õiguste haldamine on eriti oluline suurtes tervishoiuasutustes, kus töötajate ülesanded muutuvad. Kui inimene liigub teisele ametikohale või lahkub organisatsioonist, peavad muutuma ka tema ligipääsuõigused.
Vastasel juhul võivad süsteemi jääda õigused, mille kasutamiseks puudub tööalane vajadus.
Terviseandmete kaitsmine nõuab enamat kui tugevat parooli
Terviseandmed kuuluvad Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse järgi eriliigiliste isikuandmete hulka. Nende töötlemisele kehtivad rangemad nõuded, sest teave inimese haiguste ja ravi kohta on eriti tundlik.
Kujuta ette, et tervishoiutöötaja avab infosüsteemis tuttava inimese haigusloo lihtsalt uudishimust. Tema kasutajakonto võib olla õiguspärane ja sisselogimine turvaline, kuid andmete vaatamiseks puudub tööalane põhjus.
Seetõttu on oluline ligipääsude logimine ehk võimalus kontrollida, kes, millal ja milliseid andmeid vaatas. Organisatsioonil peab olema ka kord võimalike rikkumiste uurimiseks.
Tervishoiujuhina tasub sul küsida, kas asutuses vaadatakse ligipääsuõigusi regulaarselt üle ja kas töötajad teavad, millal on patsiendiandmete kasutamine lubatud.
Turvalisus ei tohi muutuda patsiendile takistuseks
Rangelt reguleeritud digiplatvormid peavad sageli leidma tasakaalu turvalisuse ja kasutusmugavuse vahel. Pangas võib täiendav isikutuvastus tähendada mõneminutilist viivitust. Tervishoius võivad tagajärjed olla märksa tõsisemad, kui inimene ei pääse õigel ajal vajaliku teenuseni.
Näiteks võib eakal patsiendil puududa nutitelefon või oskus kasutada mobiilset autentimist. See ei tohiks tähendada, et tal pole võimalik oma terviseandmeid saada või raviasutusega suhelda.
Seetõttu on oluline pakkuda vajaduse korral alternatiivseid tuvastamisviise ning läbimõeldud võimalusi seaduslikule esindajale.
Samuti tuleb eristada tavapäraseid digiteenuseid kiireloomulisest arstiabist. Erakorralises olukorras peab tervishoiutöötajal olema võimalik saada ravi osutamiseks vajalikku teavet seadusega lubatud tingimustel, ilma et tavapärane ligipääsuprotsess takistaks abi andmist.
Hea turvalahendus ei ole tingimata see, mis nõuab kasutajalt kõige rohkem samme. Oluline on, et kontrollimeetmed vastaksid tegelikule riskile.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Mida võiks tervishoiujuht teistelt sektoritelt üle võtta?
Kõige kasulikum õppetund ei puuduta ühte konkreetset tehnoloogiat. Pigem tasub vaadata, kuidas turvalisus on seotud organisatsiooni igapäevaste tööprotsessidega.
Näiteks võiksid tervishoiuasutused senisest süsteemsemalt hinnata, millised toimingud vajavad täiendavat isikutuvastust. Tavapärane vastuvõtuaja vaatamine ja teisele inimesele ligipääsu andmine ei pruugi vajada täpselt ühesuguseid kontrollimeetmeid.
Teine oluline valdkond on töötajate õiguste haldamine. Ligipääsude ülevaatamine peaks olema tavapärane osa personali- ja infoturbeprotsessidest, mitte tegevus, millega tegeldakse alles pärast probleemi tekkimist.
Kolmandaks tasub pöörata tähelepanu kasutajakogemusele. Kui patsient ei saa digiteenust kasutada, otsib ta sageli abi telefoni teel või kohapealt. See võib suurendada töötajate koormust ning vähendada digilahenduse loodetud kasu.
Turvalisuse kavandamisel tuleks seega kaasata nii tervishoiutöötajaid kui ka erinevate digioskustega patsiente.
Usaldusväärne digitervishoid peab olema ka kasutatav
Pangandusest ja litsentseeritud hasartmänguteenustest saab õppida, kuidas siduda isikutuvastus, vanusepiirangud ja ligipääsukontroll igapäevaste digitaalsete protsessidega. Tervishoid ei saa neid lahendusi siiski üks ühele üle võtta.
Patsiendiandmed vajavad erilist kaitset ning ravi kättesaadavus peab jääma esmatähtsaks. Tervishoiujuhi jaoks ongi keskne küsimus, kuidas luua süsteem, mis kaitseb inimest nii andmete väärkasutuse kui ka tarbetute ligipääsutakistuste eest.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
Konkurentsi mõju on näha ka hindades. IIZI esialgsete võrdluste põhjal võivad sama tervishoiuteenuse osutaja pakkumised kahe kindlustusandja vahel märkimisväärselt erineda.