Põhjamaade statistika ütleb, et ligikaudu
10% elanikkonnast on vähemalt korra elu jooksul uriinipidamatust kogenud, kas
mööduva haiguse või trauma tagajärjel.

Eestis arvatakse olevat 100 000 kuni 120 000 inimest, kellel esineb uriinipidamatust. MTÜ Inkotuba tegevdirektori kohusetäitja Eha Topolevi sõnul ei teata üldjuhul, et uriinipidamatuse pärast kannatajate arv nii suur on, sest uriinipidamatuse teema on tabu, kirjutas Virumaa Teataja.

Pidamatus on meditsiiniline probleem, millega tuleb tegeleda. Uriinipidamatust võib esineda nii 20-, 40- kui 80aastasel, lihtsalt tekkepõhjused on erinevad.

Üks põhjuseid, miks uriinipidamatus võib tekkita, on sünnitamine. Põhjuseid on aga teisigi: lihtne külmetamine toob kaasa põiepõletiku, mille tagajärjel võib tekkida pidamatus; samuti ülekaalulisus, mitmesugused traumad, näiteks seljanärvikahjustus.

Uriinipidamatust esineb sagedamini üleminekueas naistel, sest sel perioodil toimuvad organismis muudatused: limaskestad muutuvad kuivemaks ja hormoontase muutub. Vanuritel võib pidamatus olla seotud dementsusega.

Kuigi uriinipidamatust esineb rohkem naistel, pole ka mehed sellest pääsenud. Neil on pidamatus ehk järeltilkumine seotud enamasti eesnäärme suurenemisega.

Pidamatuse tekkides tuleb kõigepealt üle saada valehäbist ja kiiresti perearstiga ühendust võtta, selgitamaks välja pidamatuse tekkepõhjus, sest 60% selle probleemi all kannatavatest inimestest on võimalik aidata.

Kui perearst on teinud vajalikud uuringud, näiteks vere- ja uriinianalüüsi, et välistada põletikulisi protsesse, oskab ta suunata kas näiteks uroloogi, günekoloogi või siis neuroloogi juurde.