Professor Jüri Kaik arutleb proviisor Vello
Nisu väidete üle kolesteroolist ja vererõhust

Vererõhk. Hüpertoonia
Proviisor Vello Nisu:
Organism reguleerib vererõhku erinevail tasandeil. Osalevad närvisüsteem, hormoonsüsteem, kapillaaride võrgustik, neerud.
Suuraju tähtsus nähtub näiteks sellest, et vererõhk tõuseb hirmu, viha ja ka pingutuse tõttu.
Samas võib psüühiline vapustus vereringet sedavõrd vähendada, et inimene minestab.
Kõige rohkem tõstab vererõhku töö. Tervel keskealisel inimesel võib olla juba kerget füüsilist tööd tehes tööpäeva jooksul vererõhuks 200/100 või rohkem.
Uuringus HOT (Hyperten-sion Optimal Treatment, 1988), milles osales 19 000 patsienti, järeldati: nii mees- kui ka naispatsientidel vanuses 50–80 aastat ei vähenda vererõhu langetamine alla 160/90 mmHg mitte ühtegi infarkti ega insuldi juhtumit. Vastupidi, kui vererõhk on langetatud 120/75 mmHg-ni, hakkavad infarktid-insuldid sagenema.
Meie vererõhk on kogu aeg optimaalne. Nn vererõhuravimitega aga toimitakse primitiivselt-agressiivselt ülikitsas osas vereringest, saamata aru, mida see kaasa toob.
Vastsündinute vererõhk on umbes 90/60 mmHg. Siis on veresooned täiesti puhtad ja elastsed. Rõhk aga hakkab tõusma.

60aastastel võib olla veresoonte valendik niivõrd vähenenud, et normaalse ainevahetuse tagamiseks peab süda verd pumpama näiteks rõhuga 160 mmHg.
Mille alusel sünnib otsus, et see rõhk on vale ja et see peab olema hoopis 120 mmHg?
Kõrgvererõhktõbi olevat 95 protsendi ulatuses haigus, mille põhjus on teadmata.
Ainult 5 protsendil juhtudel nimetatakse teda haiguste sümptomiks. Seega on siiani tegeldud peamiselt n-ö haige näidu langetamisega. Vaatamata arvukate kemikaalide kasutamisele (tihti 3–4 erinevat nimetust korraga) punnib organism elu eest vastu ja vererõhk ei lange.
Pikki aastaid algas hüpertoonia WHO määratluse järgi siis, kui rõhk oli üle 160/95 mmHg, siis aga normid langesid – 140/90–130/85–120/80 mmHg.
1/6 maakera elanikest ei ole enam normotoonikud – toodetud on juba miljard haiget.

TTÜ tehnomeedikumi kardioloogiakeskuse juhataja Jüri Kaik:
Asjaolu, et arteriaalne vererõhk on üks kõige labiilsemaid füsioloogilisi parameetreid, on teada aastast 1714, kui Stephen Hales esmakordselt mõõtis imetaja vererõhku.
Ekstreemse füüsilise ja vaimse koormuse tingimustes võib vererõhk tõusta mitte üksnes 200 mmHg-ni, vaid 300 mmHg-ni ja kõrgemalegi.
Kui tuleb otsustamisele vererõhu langetamise vajadus, mõõdetakse seda standardsetes tingimustes – tavaliselt pärast viieminutilist rahulolekut ja mitme järjestikuse mõõtmise keskmisena.
Praegu kehtivate Euroopa Hüpertensiooniühingu ja Euroopa Kardioloogide Seltsi ravijuhiste põhjal loetakse hüpertensiooniks arstikabinetis mõõdetud väärtusi alates 140/90 mmHg-st, patsiendi enda mõõdetud väärtusi alates 130–135/85 mmHg-st ning vererõhu ööpäevase monitooringu keskmisi väärtusi üle 125–130/80 mmHg.
Nendest kõrgemate väärtuste pikema kestmise korral tuleb otsustada, kas alustada vererõhu langetamist üksnes eluviisi korrigeerimise või ka medikamentoosse ravi abil.
Sadade teostatud uuringute alusel võib kinnitada, et kõrgenenud vererõhu langetamine normväärtusteni parandab iseenesest patsientide prognoosi, vähendab müokardiinfarktide ja insultide sagedust ning seda vaatamata asjaolule, et me tõepoolest seni ei tea essentsiaalse hüpertensiooni (hüpertooniatõve) põhjuseid.
Ilmselt piisab, kui tuua ära S. Lewingtoni ja kaasautorite Prospective Studies Collaborationi raames tehtud metaanalüüs, kus hinnati varem 61 randomiseeritud uuringusse lülitatud ühe miljoni patsiendi prognoosi 12,7 miljoni patsient-aasta jooksul.
Alates väärtustest 115/75 mm tõusis katsealuste suremus kardio-vaskulaarsündmuste tõttu kaks korda iga 20/10 mmHg vererõhu kõrgenemisega.
Ehk teiselt poolt vaadatuna – vererõhu keskmise väärtuse langetamisel 155/95 mmHg väärtuseni 115/75 mmHg võiksime me eeldada kardiovaskulaarsuremuse vähenemist neli korda.
Põhjapanevad ravimuuringud on ALLHAT, ASCOT ja teised, mille tulemustega võiks huvilised end kurssi viia.
Ka Vello Nisu kirjutises märgitud uuring HOT võiks pakkuda mõningast huvi, kuigi autori tekstis ei vasta peale uuringu nimetuse mitte ükski fakt tõele, alates uuringuaastast (tegelikult kaasati esimene patsient uuringusse 1992, põhikontingent aastatel 1993–1994, esimesed tulemused avaldati 1998), lõpetades uuringu järeldustega. Uuring koosnes kahest osast, millest teine puudutas aspiriini kasutamise preventiivset efekti hüpertensioonihaigetel.
Vererõhu langetamise alauuringusse kaasati 18 790 patsienti 26 riigist, kelle diastoolne rõhk oli 100–115 mmHg.
Eesmärk oli leida vererõhu langetamise optimaalne ulatus, mis tagaks peamiste kardiovaskulaarsete sündmuste (fataalne ja mittefataalne insult, müokardiinfarkt, kardiovaskulaarne suremus) tõepärase vähendamise.
Patsiendid randomiseeriti diastoolse vererõhu langetamise sihtväärtuse alusel kolme rühma: 90 mmHg ja vähem (6264 patsienti), 85 mmHg ja vähem (6264 patsienti) ning 80 mmHg ja vähem (6262 patsienti).
Põhiravim oli Ca-antagonist felodipiin, millele vajadusel lisati teisi hüpotensiivseid preparaate.
Jälgimisperioodi lõpus registreeriti ilmne tendents kardiovaskulaarsündmuste vähenemisele ja elukvaliteedi paranemise suunas, mis oli korrelatsioonis vererõhu languse ulatusega.
Selles konkreetses patsientide grupis osutus optimaalseks keskmine vererõhk 138,5/82,6 mmHg (mis on vastavuses ka praegu kehtivate ravijuhistega).
Printsiip “mida madalam, seda parem” kehtis veelgi rohkem diabeedihaigetel, kellel keskmise diastoolse vererõhu langetamine alla 80 mmHg tõi kaasa 51protsendilise tüsistuste vähenemise nende patsientidega võrreldes, kellel puhul piirduti diastoolse vereõhu langetamisega 90–86 mmHg tasemele.

Kolesterool. Statiinid
Professor Jüri Kaik:
Vello Nisu väide, et kolesteroolitaseme kliiniline tähendus mitme neuroloogilise ja psüühilise seisundi puhul on lõpuni selgitamata, on absoluutselt õige.
Aga see populatsiooni tasemel vähese tähtsusega – sadu tuhandeid inimesi kaasanud uuringute tulemused näitavad, et kõrgenenud üldkolesterooli ja LDL-kolesterooli langetamine eesmärkväärtusteni toob endaga kaasa prognoosi paranemise südame-veresoonkonna haiguste puhul nii esmase kui ka sekundaarse preventsiooni korral. 1998 teostatud 38 ravimuuringu metaanalüüs näitas, et kolesteroolitaseme langetamisega 10% võrra langeb kardiovaskulaarne suremus 15% ja üldsuremus 11%.
Satiinid on osutunud kõige efektiivsemateks kolesteroolitaseme langetamise vahenditeks SVH preventsioonis. Uuringutesse oli kaasatud üle 30 000 patsiendi ning statiinravi langetas kardiaalsete tüsistuste sagedust kõige erinevama raskusastmega haigetel, alates kõrge totaalse riskiga patsientidest oluliselt kõrgenenud kolesterooliväärtuste ja manifestse koronaarhaigusega kuni tervete uuritavateni. Uuringu tulemustest selgus ka statiinravi ohutus – 15 000 patsiendist registreeriti ainult ühel lihaskahjustus, mis möödus ravi lõpetamisel. Endastmõistetavalt ei ole tänasel päeval ravimeid, millel täielikult puuduksid kõrvalnähud (kuigi viimase põlvkonna hüpotensiivsetel ravimitel on kõrvalnähtude sagedus võrdne platseeboga), kuid teostades SVH preventsiooni ja ravi, leiame end olukorras, kus tuleb valida halva ja väga halva vahel. Kindlasti ei ole “väga halvaks” kaasaegsete ravimite, sh statiinide kõrvalnähtude profiil ja esinemissagedus. Tõenäoliselt on kirjutise sisu ja esitlusviis seletatavad sellega, et autoril puudub kogemus südamehaigete ravis.

Loe arutelu edasi 28. oktoobri lehest