Ingrid Clayton: teistele meeldida püüdmine võib tervisele kalliks maksma minna
Tervise raamatuklubi oktoobrikuu raamatu „Allaheitlikkuse nõiaring“ autor, USA kliiniline psühholoog Ingrid Clayton selgitab eksklusiivselt antud intervjuus, miks võib mõni inimene tunda peaaegu sunduslikku vajadust teistele meele järele olla, konflikte vältida ja oma vajadused tagaplaanile jätta.
Loe AI kokkuvõtet
Ingrid Claytoni sõnul võib pidev soov teistele meeldida, konflikte vältida ja oma vajadusi alla suruda olla traumareaktsioon ehk allaheitlikkus. Lühiajaliselt aitab see suhteid hoida ja turvatunnet luua, kuid pikemas vaates võib viia kurnatuse ja läbipõlemiseni. Clayton rõhutab, et piiride seadmist takistab sageli hirm teisi alt vedada. Tema hinnangul algab muutus sellest, kui inimene märkab oma automaatseid käitumismustreid ja õpib oma vajadusi teadvustama.
Autor Ingrid Claytoni sõnul võib sellise käitumise taga peituda traumareaktsioon, mis aitab küll suhteid hoida ja turvatunnet saavutada, kuid võib pikapeale viia kurnatuse ja läbipõlemiseni.
Mis on allaheitlik käitumismuster (inglise keeles fawning) ja kuidas see inimese igapäevaelus avaldub?
Enamik meist on ilmselt kuulnud kolmest traumareaktsioonist – võitle, põgene või tardu –, kuid on olemas ka neljas. Allaheitlikkus (inglise keeles fawning) on traumareaktsioon, mille puhul inimene püüab turvatunnet saavutada teistele meele järele olemise, konfliktide vältimise ja oma vajaduste tagaplaanile jätmise kaudu.
Allaheitlikkust võib olla eriti keeruline märgata, sest paljusid sellega seotud käitumisviise esialgu tunnustatakse ja premeeritakse. Inimene võib olla erakordselt vastutulelik, kõigi vajaduste suhtes tähelepanelik ning püüda pidevalt tagada, et kõik tema ümber oleksid rahul ja rõõmsad.
Ta võib võtta enda kanda liiga palju või taluda halvasti kriitikat. Kõrvalt vaadates võib ta tunduda suurepärase sõbra, partneri või kolleegina, kuid sisimas võivad tema käitumist juhtida ärevus ja sügavalt juurdunud uskumus, et tema turvalisus või väärtus sõltub sellest, kas kõik teised on õnnelikud.
Kuigi selline käitumine võib lühiajaliselt aidata suhteid hoida ja konflikte vältida, ei ole see enamasti jätkusuutlik. Aja jooksul võivad pidev eneseohverdamine, ülemäärane valvelolek ja vastutuse võtmine kõigi teiste vajaduste eest viia sügava kurnatuse ja läbipõlemiseni.
Tutvu raamatuga SIIT.
Miks on mõnel inimesel nii raske öelda ei, seada piire või väljendada oma tegelikke soove? Kas selle taga võib olla hirm teistele pettumust valmistada?
Kindlasti. Inimesele, kellel on allaheitlikkuse kogemus, võib teisele inimesele pettumuse valmistamine tunduda palju suurema ohuna, kui olukord tegelikult õigustaks.
Meie närvisüsteem ei tee alati vahet suhetel, milles need käitumismustrid alguse said, ja suhetel, mida me täiskasvanuna loome ning hoiame. Inimene võib mõistusega aru saada, et piiride seadmine või oma vajaduste väljendamine on vajalik, kuid tema keha reageerib nii, nagu seaks see ohtu mõne olulise suhte.
Seepärast ei piisa sageli sellest, kui öelda lihtsalt kellelegi, et ta peaks olema enesekindlam ja oma seisukohti kindlamalt väljendama. Peame tegelema käitumise aluseks oleva hirmuga ning õppima paremini taluma ebamugavust, mida teistele pettumuse valmistamine meis tekitab.
Kuidas võib pidev konfliktide vältimine ja teiste soovidega arvestamine mõjutada inimese lähisuhteid, peresuhteid või tööelu?
Hetkel kuum
Kui inimene eelistab probleemidega tegelemisele ebamugavuse vältimist, võivad kannatada tema suhted teistega. Ootused muutuvad ebaselgeks, vastutus hajub ja rahulolematus süveneb. Iroonilisel kombel võib inimene, kes püüab nii väga kõiki õnnelikuna hoida, luua olukorra, kus suhetes on hoopis vähem turvatunnet ja usaldust.
Terved suhted eeldavad oskust olla ühtaegu hooliv ja piire seada. Mõnikord on kõige hoolivam ja vastutustundlikum tegu just keerulise vestluse pidamine, oma vajaduste selge väljendamine või leppimine sellega, et keegi võib meis pettuda.
Paljud inimesed peavad teistele meele järele olemist lahkuse ja hoolivuse tunnuseks. Kuidas teha vahet siiral lahkusel ja käitumisel, mille taga võib tegelikult olla traumareaktsioon?
Teised võivadki seda kindlasti lahkusena tajuda. Kuid minu arvates on oluline teha vahet sellel, kui palju see meile endale maksma läheb.
Lahkus lähtub teadlikust valikust ja vabadusest ise otsustada. Isegi kui me millestki loobume või midagi ohverdame, teeme seda omal tahtel. Allaheitlikkuse puhul ei pruugi me isegi oma tunnete või vajaduste peale mõelda, sest kaalul on midagi olulisemat – vajadus tunda end turvaliselt.
Mõnikord tähendab see otsest füüsilist turvalisust. Väldime konflikte, sest oleme õppinud, et need võivad olukorra veel hullemaks muuta. Kuid turvalisus võib tähendada ka seda, et hoiame kinni suhetest, tööst, mis meile enam midagi ei paku, või tundest kuhugi kuuluda.
Üks võimalus nende kahe vahel vahet teha on jälgida, kas ja millal tekib meis pahameel või kibestumine. Kas anname pidevalt rohkem, kui vastu saame? Kas tabame end soovimast, et teised võtaksid rohkem vastutust, märkaksid meie vajadusi või vastaksid meie pingutustele samaga? Kas tunneme, et meid ei hinnata, ei märgata või ei austata, kuid meil on raske paluda, et midagi muutuks?
Need tunded võivad anda olulisi vihjeid selle kohta, et meie lahkus ja heldus lähevad meile isiklikult kalliks maksma.
Kui inimene tunneb end nendes kirjeldustes ära, siis millest võiks alustada, et õppida oma vajadusi paremini märkama ja sellest käitumismustrist välja murda?
Soovitan alustada uudishimust, mitte püüda kohe oma käitumist muuta. Hakka tähele panema hetki, mil ütled automaatselt jah, vabandad, kohandud teiste soovidega või võtad vastutuse kellegi teise tunnete eest.
Peatu ja küsi endalt: mida ma praegu tunnen? Mida ma tegelikult tahan või vajan? Mida ma kardan, et juhtub, kui ma teise inimese soovidele vastu ei tule?
Me ei saa muuta mustreid, mida me ei teadvusta, seega on teadlikkus väga oluline esimene samm. Samuti peame endas kasvatama piisavalt turvatunnet, et julgeksime hakata tegema teistsuguseid valikuid.
Mis ajendas teid allaheitlikkusest kirjutama? Kas huvi selle teema vastu sai alguse isiklikust kogemusest või tööst psühholoogina?
Kogu minu töö lähtub isiklikust kogemusest. Terve elu püüdsin vabaneda millestki, millest ma aru ei saanud ja millele ma ei suutnud nime anda. Proovisin väga paljusid asju, sealhulgas käisin aastakümneid ise teraapias, omandasin psühholoogihariduse ja töötasin psühholoogina. Kuid alles siis, kui sain teada allaheitlikkusest, hakkasid asjad minu jaoks tõeliselt paika loksuma.
Kui olin leidnud traumateadliku raamistiku, mille abil oma kogemusi mõtestada, hakkasin sellest rääkima ka oma klientidele. Üheskoos kogesime tõelist ärkamist. Lõpuks suutsime mõista mustreid, mis olid tundunud sügavalt juurdunud, ning alustada tervenemist viisil, mis polnud varem võimalikuna tundunud. Mõistsin, et see teadmine peab jõudma palju rohkemate inimesteni.
Kellele võiks teie raamat kõige rohkem kasu pakkuda? Kas eelkõige neile, kes tunnevad end teiste ootuste lõksus, või võib igaüks enda kohta midagi olulist avastada?
Kindlasti kõik, kellel on raskusi teistele meele järele olemise, piiride seadmise või konfliktidega ning kes tunnevad, et vastutavad kõigi teiste õnne eest. Kuid arvan, et sealt leiavad väärtuslikku ka need, kes ei tunne end tingimata allaheitliku inimesena ära.
Mõistmine, kuidas meie närvisüsteem kohaneb varases elus valitsenud oludega, aitab meil suhtuda suurema kaastundega nii iseendasse kui ka teistesse. Kuna perekonnas, töökohal ja ühiskonnas sageli tunnustatakse ning premeeritakse allaheitlikku käitumist, on minu arvates oluline, et märkaksime kõik, kuidas võime ise neid käitumismustreid tahtmatult kinnistada.
Millise kõige olulisema mõtte võiks kaasa võtta inimene, kes on harjunud teiste vajadusi enda omadest tähtsamaks pidama?
Tea, et sinuga on kõik hästi. Allaheitlikkus ei ole puudujääk ega häire. See on midagi, mida su närvisüsteem õppis tegema selleks, et sind kaitsta ja aidata sul säilitada sidet
teiste inimestega. Sina ei olnud düsfunktsionaalne inimene. Sinu keha kohanes düsfunktsionaalsete oludega, püüdes sind kaitsta.
Allaheitlikkuse mõistmine aitab meil vaadata palju kaastundlikumalt nii iseennast kui ka keskkondi, milles me kõik elame. See ei tähenda, et loobuksime isiklikust vastutusest. Vastupidi. Kui suudame lõpuks oma käitumismustreid mõista, ilma et tunneksime häbi või süüdistaksime ennast, on see juba tee tervenemise poole.
Seotud lood
Ikka ja jälle kuuleme uudistest, kuidas mõni tundlikke isikuandmeid omav ettevõte satub küberrünnaku ohvriks. Tõsi, tihti ei olegi süüdi otseselt ettevõte ise, vaid hooletu on olnud hoopis mõni koostööpartner. Siiski tasub igal ettevõttel järele mõelda, kas neil on tehtud kõik selleks, et tagatud oleks vähemalt küberturvalisuse baastase. Sama tasub uurida ka koostööpartneritelt, rõhutab Telia küberturbeekspert Henri Vajak.
Enimloetud
2
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele