Geenivaramu teabejuhi Annely Alliku sõnul on perearstide töö olnud nende jaoks äärmiselt väärtuslik. Kuigi andmekogumiskabinet on pea igas suuremas keskuses olemas, võtab perearst vastu ka kõikjal väikesemates kohtades.
“Perearst on ju see, kes tunneb oma patsiente kõige paremini. Tema juurde on inimesel mugav minna,” märkis Allik. Geenidoonori puhul saab arst oma patsiendi kohta rohkem infot, nii et kasu on tema sõnul vastastikune.Juunikuu seisuga on Eesti Geenivaramul lepingulisi andmekogujaid kokku üle 600. Nende hulgas töötab sõltumatutes andmekogumiskabinettides üle 150 meediku. Lisaks koguvad aktiivselt andmeid paarsada perearsti ja -õde.Geenidoonoriga tegeldakse pärast tööaega“Ees on ootamas uus andmete täiendamise etapp, kus taas läheb paljude meedikute abi tarvis,” vihjas Allik lähituleviku plaanidele.Kuigi varamu tasub perearstidele iga värvatud doonori eest, ei usu Allik, et nendega koostööd tegevate arstide jaoks oleks peamine motivaator raha. “Pigem on see siiski missioonitunne ning soov patsiendiga süvitsi tegeleda,” leidis ta.Geenidoonori küsimustikku täites saab arst oma patsiendi kohta rohkem infot, sh tema sugupuus esinenud haiguste, patsiendi tervisekäitumise ja toitumisharjumuste kohta. Seeläbi on arstil kergem valida sobivaim ravi teistes olukordades.Ühe geenidoonoriga tegelemise peale kulub Alliku hinnangul perearstil ligi poolteist tundi. Kui aga tegemist on eaka või väga palju haigusi põdenud patsiendiga, siis võib minna isegi paar-kolm tundi.Täita tuleb mahukas ankeet, mõõta kehakaalu, pikkust, vererõhku, vöö- ja puusaümbermõõtu ning südamelöökide sagedust. Kõik see toimub väljaspool arsti tööaega, kuna vastuvõtu jooksul tavaliselt aega ei jagu.“Kuna kõigepealt tuleb patsiendile projekti olemus lahti seletada, siis on arsti jaoks tegemist päris töö- ja ajamahuka protsessiga,” märkis varamu esindaja.