Autor: Violetta Riidas • 7. september 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui on tegemist nägemise või kuulmise nõrgenemisega, elab igaüks selle vaatamata ebamugavustele üle. Kahjuks on ka haigusi, mille puhul on otsekohene arstiabi eluliselt tähtis, arvas EKD esimees Peeter Võsu Delfis.

Enamasti pakutaksegi patsiendile, kelle probleem vajab kohest sekkumist, hoopis kiiremat lahendust. Kui haige soostub oma ravikulud ise maksma, on järjekord nagu võluväel kadunud. Ravile pääseb kohe ja isegi sama arsti juurde, kellel muidu pole nädalate kaupa ühtegi vaba vastuvõtuaega.Tuleb välja, et probleem ei ole arstide ega vastuvõtuaegade puudumises, vaid raviks vajaliku raha nappuses. Seda kinnitab ka diskussioon visiiditasu võimaliku kehtestamise üle või selle suurendamise üle seal, kus see juba kehtib. Kindlasti on selles, et ravida saab nii palju haigeid, kui on ressursse, oma loogika.Kui inimene kindlustab oma elu, tervise või vara ärireeglite järgi toimivas kindlustusettevõttes, maksab ta kokkulepitud hinna ja saab lepingupõhise summa eest vastavalt raviteenust või hüvitist. Pärast lepingu sõlmimist ei saa firma tingimusi uisapäisa muuta ega vastutusest keelduda.Kui raviteenuse osutamiseks on riik määranud 13-protsendise makse ja seda aastate jooksul ka saanud, kuidas on võimalik abivajajale öelda, et tema raviks puudub raha? Kas riik vastutab inimeste eest, kellelt ta selle raha on kohustuslikus korras ära võtnud? Isegi eraettevõtjalt nõutakse vastutustundlikku käitumist.