Meie riigis toimuv arutelu ravimipoliitikast on võtmas järjest kiiremaid tuure. Mõistuspärane dialoog ei taha kuidagi õnnestuda, sest läbirääkijate huvid on vastandlikud. Patsiendi soov on saada tänapäevane ja kvaliteetne ravim võimalikult soodsalt, apteeker soovib veidi palka ja apteegi omanikud-ärimehed aga kasumit.
Kõige selle juures näib üha valjemalt kõlav mõte: tegemist on äriga, ravimimüük peab toimuma seal kus on raha, inimesed ja käive. Kõik ülejäänud on muutumas teisejärguliseks, ka ravimi ülim eesmärk: aidata kaasa kiiremale tervistumisele, hoida ära krooniliste haiguste ränktagajärgi või leevendada erinevaid vaevusi.