Autor: Violetta Riidas • 18. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Epidemioloogilistel uuringutel on ilmnenud, et 3–14 protsendil täiskasvanutel on elu jooksul olnud vähemalt üks psüühilisest traumast põhjustatud psüühikahäire episood, neist 2–5 protsendil tekkis see puberteedieas. Kuigi psüühilise trauma korral tekkiva kliinilise pildi ja tekkemehhanismide väljaselgitamisel tehakse kogu maailmas intensiivset uurimistööd, on veel vähe süstematiseeritud andmeid laste stressihäirete kohta. Samas jätavad need kõige raskemaid tagajärgi.

Korrastatud andmete puudumise üks põhjuseid võib olla üldiselt aktsepteeritava lapse- ja noorukiea psüühikahäirete klassifikatsiooni (nagu seda on DSM või ICD täiskasvanuile) puudumine, mistõttu kasutavad uurijad laste psüühikahäirete diagnoosimisel enamasti täiskasvanuile koostatud kriteeriume, skaalasid või nende kohandamist, mis ei pruugi olla adekvaatsed kasutamiseks eri vanuses lastel. Lastel esinevad muutused ägeda stressireaktsiooni (ÄSR) ja posttraumaatilise stressihäire (PTSH) korral küll samades psüühikavaldkondades kui täiskasvanuilgi, kuid easpetsiifilisel viisil.